Hawaii aeg

Friday, September 10, 2010

Räägiks natukene ka kohalikust elust.

Eile nagu kõik eelnevad kaks kuud olin ma õhtul flaiereid jagades tööl. Siin on suht tavaline see, et keegi saab iga õhtu peksa ja politseide vilkurid ja sireenid on igal pool. Eelmine nädal kui ma flaiereid jagasin, siis minu kõrval oli üks kohalike plikade kamp. Nad on väga vägivaldsed ja näevad juba välja nagu eriti koledad tänavaplikad. Tol korral üks Jaapani plika riivas oma õlaga kogemata seda kohalikku ja siis see kohe karjus japsile Bitch järgi. Japs keeras selja ja läks kohalikuga rääkima. Järgmine hetk oli see, kus kohalik pani japsile näkku laksu kirja ja japsi plika oli pikali maas. Peale seda jooksis kohalik minema, kuna kartis mente ja japsi plika oli nii uimaseks löödud, et ta tuikus ja koperdas lausa keset sõidu teed välja. Ma nägin kuidas tagant autod tulid ja samal hetkel tasakesi aegluubis japsi plika kukkus keset teed pikali. sel hetkel ma mõtlesin küll mõtetes, et palun ärge temast üle sõidke. see oli ikka väga jube vaatepilt. Õnneks said autod seisma.
Ja eile....olin ma jälle flaiereid jagamas. Ja järsku kuulsin endast vasakulpool teed kisa ja nägin kuidas see sama kohalik uut japsi naist peksis. See oli tõsiselt hirmutav vaatepilt. Japs oli mööda teed pikali ja kohalik tiris teda juustest ja samal ajal tagus teda rusikaga näkku. Kui ma paanikast meestele hüüdsin, et nad appi läheks, siis mitte keegi ei liigutanud ennast. kõik mehed lihtsalt nautisid vaatepilti ja tahtsid teada, mis japsist järgi jääb. Kohale tuli 5 politse autot ja väga suur rahva mass kogunes tee äärde. Samal ajal kui politsei tunnistajaid otsis, tuli minu juurde minu töökaaslane(minu vanune tüdruk) ja ütles, et me läheks politseile tunnistust andma. Ma olin selle vastu ja ei tahtnud seda teha, aga kuna talle ei meeldinud see kaklus ja tahtis õigust majja lüüa, siis ta tiris mind käest politsei juurde ja nii me siis seal tunnistust andsime. paberile läks kirja minu nimi ja allkiri ning kõik muud andmed(tel. nr ja aadress) ja jutt oli tema kirjutatud.
Peale selle esitamist küsis politsei minult, et kas ma saaksin kohtusse tunnistajaks minna, kui vaja on, ja ma ütlesin et ei saa, kuna lahkun siit. Aga ma kardan, et kui see tõesti kohtu läheb, siis ma pean kohale minema ja see tähendaks seda, et lennujaamas mind üle piiri ei lasta ja kästakse USAs olla nii kaua kuni kohus on ära olnud. See oleks vääääääääääääääääääga hull ja jube asi. ma isegi ei oskaks seda sõnadesse panna, kui väga ma seda kardan. Samuti tuli jutu sees politseinikuga välja see, et eelmine nädal oli see kohalik plika peksnud ühte meest ja politsei ei saanud midagi teha ja teda kinni panna, KUNA MITTE KEEGI EI JULGENUD TUNNISTUST ANDA. Ja nüüd ma siiin korteris värisen ja kardan, kuna eile olime meie kaks AINUKEST julget, kes julgesid tunnistuse selle plika vastu anda. Ma olin nii shokis sellest peksus, ja ei mõelnud reaalselt kui ma oma allkirja tunnistusele panin. Kuna nüüd ma riskin siin oma eluga, kui tänavatel liigun. See japs peksti väga sodiks ja ma ei taha, et minuga see juhtuks. Seetõttu ma ei lähe enam järgnevad 11 päeva tööle ja tulen otse koju ära. Ma parem kaotan sele 11ne päevaga 260 dollarit kui lähen oma eluga riskima. Ma loodan tõesti, et see plika mind ära ei tunne ja tema või tema sõbrad mulle peksa ei anna. Sest siis ei jääks minust mitte midagi järele. Seetõttu ei annagi keegi kunagi tunnistusi politseile, kuna kõik kes annavad pekstakse läbi või tehakse isegi midagi veel hullemat.Nüüd liigun tänaval ainult päeval ja seda ka minimaalselt. See elu mis siin tänavatel toimub on ikka ehtne ghetto elu. Litsid kõnnivad mööda tänavaid, narkarid äritsevad kanepi ja narkoga ja tänavapeksud on igaõhtune asi. Kuna ma tõesti tahan koju tagasi jõuda ja mitte surma saada, siis ma otsustasin enam mitte õhtuti flaieri tööd teha.
Iga õhtu tööd tehes käivad närvidele purjus kohalikud ja turistid ning pimbid oma juttudega.
Ja ma pole ainus, kes kardab õhtuti tööd teha. Krissuga hakkasid ka ükskord suured neegrid mölisema ja hea, et nad talle kallale ei läinud. Ja nii me siin lihtsalt iga õhtu tööd tehes peame taluma sellist hirmu elu.
Öösiti pole siin mitte mingit paradiisi. Täielik tapmine ja peksmine käib. Üksi ei tasu üldse liikuda tänaval.

No comments:

Post a Comment