Eile nagu kõik eelnevad kaks kuud olin ma õhtul flaiereid jagades tööl. Siin on suht tavaline see, et keegi saab iga õhtu peksa ja politseide vilkurid ja sireenid on igal pool. Eelmine nädal kui ma flaiereid jagasin, siis minu kõrval oli üks kohalike plikade kamp. Nad on väga vägivaldsed ja näevad juba välja nagu eriti koledad tänavaplikad. Tol korral üks Jaapani plika riivas oma õlaga kogemata seda kohalikku ja siis see kohe karjus japsile Bitch järgi. Japs keeras selja ja läks kohalikuga rääkima. Järgmine hetk oli see, kus kohalik pani japsile näkku laksu kirja ja japsi plika oli pikali maas. Peale seda jooksis kohalik minema, kuna kartis mente ja japsi plika oli nii uimaseks löödud, et ta tuikus ja koperdas lausa keset sõidu teed välja. Ma nägin kuidas tagant autod tulid ja samal hetkel tasakesi aegluubis japsi plika kukkus keset teed pikali. sel hetkel ma mõtlesin küll mõtetes, et palun ärge temast üle sõidke. see oli ikka väga jube vaatepilt. Õnneks said autod seisma.
Ja eile....olin ma jälle flaiereid jagamas. Ja järsku kuulsin endast vasakulpool teed kisa ja nägin kuidas see sama kohalik uut japsi naist peksis. See oli tõsiselt hirmutav vaatepilt. Japs oli mööda teed pikali ja kohalik tiris teda juustest ja samal ajal tagus teda rusikaga näkku. Kui ma paanikast meestele hüüdsin, et nad appi läheks, siis mitte keegi ei liigutanud ennast. kõik mehed lihtsalt nautisid vaatepilti ja tahtsid teada, mis japsist järgi jääb. Kohale tuli 5 politse autot ja väga suur rahva mass kogunes tee äärde. Samal ajal kui politsei tunnistajaid otsis, tuli minu juurde minu töökaaslane(minu vanune tüdruk) ja ütles, et me läheks politseile tunnistust andma. Ma olin selle vastu ja ei tahtnud seda teha, aga kuna talle ei meeldinud see kaklus ja tahtis õigust majja lüüa, siis ta tiris mind käest politsei juurde ja nii me siis seal tunnistust andsime. paberile läks kirja minu nimi ja allkiri ning kõik muud andmed(tel. nr ja aadress) ja jutt oli tema kirjutatud.
Peale selle esitamist küsis politsei minult, et kas ma saaksin kohtusse tunnistajaks minna, kui vaja on, ja ma ütlesin et ei saa, kuna lahkun siit. Aga ma kardan, et kui see tõesti kohtu läheb, siis ma pean kohale minema ja see tähendaks seda, et lennujaamas mind üle piiri ei lasta ja kästakse USAs olla nii kaua kuni kohus on ära olnud. See oleks vääääääääääääääääääga hull ja jube asi. ma isegi ei oskaks seda sõnadesse panna, kui väga ma seda kardan. Samuti tuli jutu sees politseinikuga välja see, et eelmine nädal oli see kohalik plika peksnud ühte meest ja politsei ei saanud midagi teha ja teda kinni panna, KUNA MITTE KEEGI EI JULGENUD TUNNISTUST ANDA. Ja nüüd ma siiin korteris värisen ja kardan, kuna eile olime meie kaks AINUKEST julget, kes julgesid tunnistuse selle plika vastu anda. Ma olin nii shokis sellest peksus, ja ei mõelnud reaalselt kui ma oma allkirja tunnistusele panin. Kuna nüüd ma riskin siin oma eluga, kui tänavatel liigun. See japs peksti väga sodiks ja ma ei taha, et minuga see juhtuks. Seetõttu ma ei lähe enam järgnevad 11 päeva tööle ja tulen otse koju ära. Ma parem kaotan sele 11ne päevaga 260 dollarit kui lähen oma eluga riskima. Ma loodan tõesti, et see plika mind ära ei tunne ja tema või tema sõbrad mulle peksa ei anna. Sest siis ei jääks minust mitte midagi järele. Seetõttu ei annagi keegi kunagi tunnistusi politseile, kuna kõik kes annavad pekstakse läbi või tehakse isegi midagi veel hullemat.Nüüd liigun tänaval ainult päeval ja seda ka minimaalselt. See elu mis siin tänavatel toimub on ikka ehtne ghetto elu. Litsid kõnnivad mööda tänavaid, narkarid äritsevad kanepi ja narkoga ja tänavapeksud on igaõhtune asi. Kuna ma tõesti tahan koju tagasi jõuda ja mitte surma saada, siis ma otsustasin enam mitte õhtuti flaieri tööd teha.
Iga õhtu tööd tehes käivad närvidele purjus kohalikud ja turistid ning pimbid oma juttudega.
Ja ma pole ainus, kes kardab õhtuti tööd teha. Krissuga hakkasid ka ükskord suured neegrid mölisema ja hea, et nad talle kallale ei läinud. Ja nii me siin lihtsalt iga õhtu tööd tehes peame taluma sellist hirmu elu.
Öösiti pole siin mitte mingit paradiisi. Täielik tapmine ja peksmine käib. Üksi ei tasu üldse liikuda tänaval.
Friday, September 10, 2010
5 päevane seiklemine mööda saart.
Pühapäevaöösel vastu esmaspäeva käisime Stairways to heavenis! Hommikul kell 4 oli äratus ja kella 5ks olime me kohal. Õues oli kott pime, linnud siristasid, kukk kires ja mets sahises. Kõige esimene etapp oli läbida Pambuse mets, et üldse treppideni jõuda. Meie õnneks olid meie ees inimesed, kellel olid TASKULAMBID. Väga vajalikud asjad kottpimedas pabusemetsas. Ilma nende abita poleks me seda ülisopase rajaga metsa küll läbinud. Mitte midagi ei näinud, kuhu me astusime ja jube libe oli ka. Jalg libises mitu korda taha poole, kuna väikestest küngastest tuli üle minna ja seetättu käisid käed ka mitu korda mööda seda soppa, kuna muidu oleks lihtsalt alla libisenud. Peale metsa läbnimist jõudsime treppide ette. Selleks ajaks oli juba hämarik ja nägi isegi treppe. Kui mekohale jõudsime kell 5, siis osad inimesed olid juba keset mäge ja ma lihtsalt eimõista kuidas nad seal kottpimedas taskulampidega mööda ülikitsaid ja järske treppe ronida julgesid...
Rada läbisime kella 5-poole 11ni. Tegime ikka väga tihti pause, et jalgu puhata ja pildistada. Vahepeal olid trepid nii järsud, et oli tunne nagu roniks redelist üles ja ausaltöeldes tekkis mul ikka väga kohe hirmu tunne sisse. Üles minnes mõtlesin küll, et ülesvõin minna aga alla küll ei julge enam tulla. Kuna alla tulles tuled ju nägu ees ja näed kogu seda vaadet ja kõrgust. Vahepeal jalad tudisesid ja kohe üldse ei tahtnud edasi minna. Mõlemal pool treppe oli pmst kuristik nja väääääääääääääga kõrge langemine oleks olnud. Loodus oli nii mõnusalt roheline ja vaade oli ikka üpoolele saarele ära. Mina ja Krissu täitsa üles ei läinud, kuna karstime et väsitame jalad liiga ära ja pärast ei j'õua enam alla minna. Poisid läksid tippu välja ja heiskasid seasl ikka ilusti väikse Eesti lipu ka:) Tee peal oli kolm vaateplatvormi ja meie Krissuga jõudsime teiseni välja:)
Õues oli väga tuuline ja külm mäe tipus ja sealsest vaatest piisas meile. Ootasime poisid ära ja siis hakaksime tagasi alla liikuma. Alla läks tee ikka 2 korda kiiremini. Vahepealoli lausajooksu samm sees. Ma ei tea mis moodi see võimalik on aga alla tulles polnud kohe üldse õudne ja mitte mingit kõrguse kartust ei olnud. Tol päeval oli seal mäkkew ronimas kuskil 40 inimest kindlasti. Üles minnes osad tulid juba alla. Ja siis oli väga kitsas, kuna trepid on kitsad ja kõrvale kuskil minna pole, et inimesi mööda lasta. Kohati gtrepid isegi logisesid ja krigisesid.
Peale rada oli väsimus ja vääääga sopane tunne ning randamineku asemel otsustasime koju pessu tulla ja läksime edasi bassu äärde päikest võtma.
Esmaspäeval käisime Sealife pargis ka ära, kuna mina ja Krissu tahtsime nii väga delfiine näha. Olime seal kokku pea 5 tundi ja maksime nende showde eest 30 dollarit nägu. Nii ilusad ja intelligentsed imetajadon delfiinid. Ma kohe ei saa üle. Minu lemmikud. Nad oskasid nii lahedaid ja tarkasid trikke teha. Õhus kukerpalle ja palli väääääga kõrgele visata ja saba peal ujuda jnejne. Samuti nägime sea ära veel pingviinid ja ka merilõvid. Ma tahaks ise see töötajaq seal olla. Loomad olid nendega nii sõbrad ja nii armas oli vaadata kuidas delfiin läks peremeest musitama ja kuidas nad kallistasid. Pingviinid olid ka nii nunnud. Plätserdasid vaikselt oma peremehe järgi ja merilõvid oskasid ka nii lahedaid asju. Lihtsalt nii vaimustunud olin. Krissu läks sinna järgmine päev tagasi ja ostsis pileti selle jaoks, et delfiini musitada ja kallistada. KUNAGI teen mina ka selle ära. Eriti veel delfiiniga ujumise..kahjuks see oli liiga kallis (200 dollarit) aga kunagi ma selle raha maksan, et seda teha:)
Teisipäeval käisime Maona Villy Fallsis ehk siis koske vaatamas keset dzunglit. Seiklesime koseni pea tund aega mööda sopast rada ja jõekest. Kohale jõudes pettusime nats, kuna see kosk oli tol päeval ikka väga väike ja vett tuli väga vähe sealt. Vöhemalt saime hea kogemuse mööda dzunglit seigeldes. Mets oli ikika väga roheline ja puud olid väga suured. Linnud laulsid ja jõeke/ojake sulises. Hea vaikus vahelduseks Waikikile.
Enne seda käisime hommikupoolikul veel ka Makapuu rannas. Nii healiiv oli seal! mitte selline purune ja tolnune, mis igale poole kinni jääb vaid selline mõnus tükiline mis ilusti maha tuli:)
Kolmapäeval käisime sõitmas mööda Ida rannikut ja nägime palju ilusaid randasid. Käisime Sandy Beachil ja ma oleks seal ühe lainega peaaegu ära uppunud. Siin on ikka väga tugevad ja kõrgede lained. Käisin lainega pikali ja järgmine hetk olin ma vee all. Kuna ma nina kinni hpoida ei oska ilma käteta, siis ma tundsin kuidas vesi mul ninast sisse tungis. Kahjuks ma käsi kasutada ei saanud, sest nendega üritasin ma endal päevitusi alles hoida. laine oli nii tugev, et need oleks kohe muidu seljast läinud. lainest välja saade soli tunne nagu oleks pool alasti ja nagu oleks liiter soooooolast vett ära joonud. Peale seda tuli ninast veel veerand tundi ookenai vett välja. paha..paha.
Neljapäeval võtsime ette Põhja ranniku ehk siis North Shore´i. Hommikul kell pool kümme väljusime majast ja sõit võis alata. Nägime väga palju ilusaid randu ja samuti ka toredat telklaagrid ühes ranna äärses kohas. Inimesed elasid telkides janeil oli isegi ühes telgismingi eelkool tehtud. Väga jube ikka. Samas neil päris paljudel olid päris korralikud autod, seega ma ei mõista miks nad seal telkides ja prügimöe otsas elavad. See oli ikka väga rõve ja kole.
Käisime ka ühes rannas, kus on väga palju kilpkonni aga kahjuks pilte nendega teha ei saanud, kuna kõik kilpkonnad olid vees. Mitte ühtegi polnud seekord liival. Võibolla selle pärast, et nii palju turiste oli. North Shoreil kalju pealt kahjuks enamseekord vette ei ujulgenud hüpata, kuna esimene kord läks nats valusasti. See eest me Jakega snorgeldasime. Nägin väikeste kalade parvesid ja ühte pikka ja peenikest kala ka. jake nägi isegi suurt kala parve, kus olid kõiksugused värvilised kalad. Tahan ka nähaaaaaaaaaaaa:) Õhtul nägime natukene päikseloojangut ja kella9ks olimekodus. Enne seda käisime veel Samsis süüa ostmas, et hommikuks võileiva materjali ja krõbuskeid saada.
Täna hommikul pidime minema Hanuma Baysse snorgeldama ja samas pidime kella 12ks juba ka auto tagasi viima. Siis otsustasime,e t jätame snorgeldamise ära, kuna 20$ eest pole mõtet ainult tunnike snorgeldada. Võibolla lähme sinna mõni muu päev bussiga.
Selle 5 päevase seilklemisejooksul käisime me ikka väga palju ja väga erinevates Mäkkides söömas:D Hea ju kui juustuburks ja jäätis karamelliga kõigest 1$ maksab:P
Viimasel päeval sõime ainult pitsat, kuna burgeritest oli vgäga kopp ees. Saime väääääääääga suure pizza pluss 2 kaheliitrise pepsit ainult 20$ga. Elu on ilus:D
Rada läbisime kella 5-poole 11ni. Tegime ikka väga tihti pause, et jalgu puhata ja pildistada. Vahepeal olid trepid nii järsud, et oli tunne nagu roniks redelist üles ja ausaltöeldes tekkis mul ikka väga kohe hirmu tunne sisse. Üles minnes mõtlesin küll, et ülesvõin minna aga alla küll ei julge enam tulla. Kuna alla tulles tuled ju nägu ees ja näed kogu seda vaadet ja kõrgust. Vahepeal jalad tudisesid ja kohe üldse ei tahtnud edasi minna. Mõlemal pool treppe oli pmst kuristik nja väääääääääääääga kõrge langemine oleks olnud. Loodus oli nii mõnusalt roheline ja vaade oli ikka üpoolele saarele ära. Mina ja Krissu täitsa üles ei läinud, kuna karstime et väsitame jalad liiga ära ja pärast ei j'õua enam alla minna. Poisid läksid tippu välja ja heiskasid seasl ikka ilusti väikse Eesti lipu ka:) Tee peal oli kolm vaateplatvormi ja meie Krissuga jõudsime teiseni välja:)
Õues oli väga tuuline ja külm mäe tipus ja sealsest vaatest piisas meile. Ootasime poisid ära ja siis hakaksime tagasi alla liikuma. Alla läks tee ikka 2 korda kiiremini. Vahepealoli lausajooksu samm sees. Ma ei tea mis moodi see võimalik on aga alla tulles polnud kohe üldse õudne ja mitte mingit kõrguse kartust ei olnud. Tol päeval oli seal mäkkew ronimas kuskil 40 inimest kindlasti. Üles minnes osad tulid juba alla. Ja siis oli väga kitsas, kuna trepid on kitsad ja kõrvale kuskil minna pole, et inimesi mööda lasta. Kohati gtrepid isegi logisesid ja krigisesid.
Peale rada oli väsimus ja vääääga sopane tunne ning randamineku asemel otsustasime koju pessu tulla ja läksime edasi bassu äärde päikest võtma.
Esmaspäeval käisime Sealife pargis ka ära, kuna mina ja Krissu tahtsime nii väga delfiine näha. Olime seal kokku pea 5 tundi ja maksime nende showde eest 30 dollarit nägu. Nii ilusad ja intelligentsed imetajadon delfiinid. Ma kohe ei saa üle. Minu lemmikud. Nad oskasid nii lahedaid ja tarkasid trikke teha. Õhus kukerpalle ja palli väääääga kõrgele visata ja saba peal ujuda jnejne. Samuti nägime sea ära veel pingviinid ja ka merilõvid. Ma tahaks ise see töötajaq seal olla. Loomad olid nendega nii sõbrad ja nii armas oli vaadata kuidas delfiin läks peremeest musitama ja kuidas nad kallistasid. Pingviinid olid ka nii nunnud. Plätserdasid vaikselt oma peremehe järgi ja merilõvid oskasid ka nii lahedaid asju. Lihtsalt nii vaimustunud olin. Krissu läks sinna järgmine päev tagasi ja ostsis pileti selle jaoks, et delfiini musitada ja kallistada. KUNAGI teen mina ka selle ära. Eriti veel delfiiniga ujumise..kahjuks see oli liiga kallis (200 dollarit) aga kunagi ma selle raha maksan, et seda teha:)
Teisipäeval käisime Maona Villy Fallsis ehk siis koske vaatamas keset dzunglit. Seiklesime koseni pea tund aega mööda sopast rada ja jõekest. Kohale jõudes pettusime nats, kuna see kosk oli tol päeval ikka väga väike ja vett tuli väga vähe sealt. Vöhemalt saime hea kogemuse mööda dzunglit seigeldes. Mets oli ikika väga roheline ja puud olid väga suured. Linnud laulsid ja jõeke/ojake sulises. Hea vaikus vahelduseks Waikikile.
Enne seda käisime hommikupoolikul veel ka Makapuu rannas. Nii healiiv oli seal! mitte selline purune ja tolnune, mis igale poole kinni jääb vaid selline mõnus tükiline mis ilusti maha tuli:)
Kolmapäeval käisime sõitmas mööda Ida rannikut ja nägime palju ilusaid randasid. Käisime Sandy Beachil ja ma oleks seal ühe lainega peaaegu ära uppunud. Siin on ikka väga tugevad ja kõrgede lained. Käisin lainega pikali ja järgmine hetk olin ma vee all. Kuna ma nina kinni hpoida ei oska ilma käteta, siis ma tundsin kuidas vesi mul ninast sisse tungis. Kahjuks ma käsi kasutada ei saanud, sest nendega üritasin ma endal päevitusi alles hoida. laine oli nii tugev, et need oleks kohe muidu seljast läinud. lainest välja saade soli tunne nagu oleks pool alasti ja nagu oleks liiter soooooolast vett ära joonud. Peale seda tuli ninast veel veerand tundi ookenai vett välja. paha..paha.
Neljapäeval võtsime ette Põhja ranniku ehk siis North Shore´i. Hommikul kell pool kümme väljusime majast ja sõit võis alata. Nägime väga palju ilusaid randu ja samuti ka toredat telklaagrid ühes ranna äärses kohas. Inimesed elasid telkides janeil oli isegi ühes telgismingi eelkool tehtud. Väga jube ikka. Samas neil päris paljudel olid päris korralikud autod, seega ma ei mõista miks nad seal telkides ja prügimöe otsas elavad. See oli ikka väga rõve ja kole.
Käisime ka ühes rannas, kus on väga palju kilpkonni aga kahjuks pilte nendega teha ei saanud, kuna kõik kilpkonnad olid vees. Mitte ühtegi polnud seekord liival. Võibolla selle pärast, et nii palju turiste oli. North Shoreil kalju pealt kahjuks enamseekord vette ei ujulgenud hüpata, kuna esimene kord läks nats valusasti. See eest me Jakega snorgeldasime. Nägin väikeste kalade parvesid ja ühte pikka ja peenikest kala ka. jake nägi isegi suurt kala parve, kus olid kõiksugused värvilised kalad. Tahan ka nähaaaaaaaaaaaa:) Õhtul nägime natukene päikseloojangut ja kella9ks olimekodus. Enne seda käisime veel Samsis süüa ostmas, et hommikuks võileiva materjali ja krõbuskeid saada.
Täna hommikul pidime minema Hanuma Baysse snorgeldama ja samas pidime kella 12ks juba ka auto tagasi viima. Siis otsustasime,e t jätame snorgeldamise ära, kuna 20$ eest pole mõtet ainult tunnike snorgeldada. Võibolla lähme sinna mõni muu päev bussiga.
Selle 5 päevase seilklemisejooksul käisime me ikka väga palju ja väga erinevates Mäkkides söömas:D Hea ju kui juustuburks ja jäätis karamelliga kõigest 1$ maksab:P
Viimasel päeval sõime ainult pitsat, kuna burgeritest oli vgäga kopp ees. Saime väääääääääga suure pizza pluss 2 kaheliitrise pepsit ainult 20$ga. Elu on ilus:D
Monday, September 6, 2010
Septembri seiklused.
Reedel käisime siis Waikeles shoppamas. Seal on kõiksuguste firma poodide outletid nagu Armani, Guess, Tommy Hilfiger, Levis jne..Tegin ka siis sisseoste, et endale elus esimest korda mingeid firma asju osta. Ma ei ole kunagi eriline firma riiete fänn olnud aga kui siin on need asjad sama hinnaga, kui Eestis tava riided, siis tasub ikka nats raha raisata ja paar Guessi särki osta:D
Sain endale 150 dollari eest asju shopatud:) Eestist ei saaks elusees Guessi särki 140 krooniga või Tommy Hilfigeri sossut pusa 550 krooniga:D
Annule ja Sillule ostsin ka ikka nats firmakaid;) Niiet ärge muretsege, te ei jäänud ilma:)
Kokku kolasime seal poodides ringi pea 6 tundi. Sõime mäkis kõhud täis ja naasime kodu poole:)
Laupäeval võtsime oma rendiauto ja käisime Pearl Harboris. Suht huvitav on ikka olla siukses kohas, kus kunagi toimus sõda ja mille filmi isegi telekast mitu korda nähtud on. Kahjuks me jõudsime sinna liiga hilja ja allveelaeva ekskursiooni 20 dollariga võtta ei saanud. Käisime siis väljasolevaid eksponaate vaatamas nagu torpeedod, sõjarelvad ja muud sõjarelvad. Nägime allvee laeva vähemalt väljastpoolt ja pilte sai ka tehtud:)
Täna hommikul käisime ära Sealife pargis delfiinide ja merilõvide showd vaatamas. Kokku jalutasime seal ringi 4 tundi ja maksma läks see meil 32 dollarit. Delfiine nägi väga lähedalt ja ka väga huvitavaid trikke tegemas. Seal samas sai ka osta pileti, et delfiine kallistada ja nendega ujuda. Kahjuks see oli meie jaoks ikka liiga kallis, kuigi KUNAGI ma selle ära teen! Delfiinidega ujumine oleks maksma läinud üle 200$. Olenemata kallist hinnast, leidus seal inimesi, kes olid nõus selle eest maksma ja meie saime seal samas vaadata, seda kuidas nad delfiinidega ujusid.
Show oli ikka üliiiilahee. Nägime veel igasuguseid kalasid ja ka pingviine. nalja sai palju ja emotsioonid olid head!
Peale seda seiklust olime nii ässud, et tulime koju ära. Keetsime suppi ja nüüd teeme plaane ülejäänud päevadeks.
Homme hommikul kell 4 on äratus, et minna Stairways to heaven´isse. See saab olema raske. 3000 trepiastet üles mäkke, kõrgemale kui pilved. Kokku pidi see seiklus üles alla minema 3 tundi. Eks näis kui kiirelt meie selle ära teeme:D Peaasi, et midagi ei juhtuks, kuna tegelikult on sinnakeelatud minna. ja juba mitu aastat. Kuna trepid on nats katki ja vanad. Kohati pidid seal trepiastmed nii sirgelt minema, et tekib sama tunne, mis trepist üles minnes. peale seda on plaan minna mõnda randa päevitama ja õhtuks koju puhkama:)
Nendest seiklustest kirjutan teile juba homme:)
Sain endale 150 dollari eest asju shopatud:) Eestist ei saaks elusees Guessi särki 140 krooniga või Tommy Hilfigeri sossut pusa 550 krooniga:D
Annule ja Sillule ostsin ka ikka nats firmakaid;) Niiet ärge muretsege, te ei jäänud ilma:)
Kokku kolasime seal poodides ringi pea 6 tundi. Sõime mäkis kõhud täis ja naasime kodu poole:)
Laupäeval võtsime oma rendiauto ja käisime Pearl Harboris. Suht huvitav on ikka olla siukses kohas, kus kunagi toimus sõda ja mille filmi isegi telekast mitu korda nähtud on. Kahjuks me jõudsime sinna liiga hilja ja allveelaeva ekskursiooni 20 dollariga võtta ei saanud. Käisime siis väljasolevaid eksponaate vaatamas nagu torpeedod, sõjarelvad ja muud sõjarelvad. Nägime allvee laeva vähemalt väljastpoolt ja pilte sai ka tehtud:)
Täna hommikul käisime ära Sealife pargis delfiinide ja merilõvide showd vaatamas. Kokku jalutasime seal ringi 4 tundi ja maksma läks see meil 32 dollarit. Delfiine nägi väga lähedalt ja ka väga huvitavaid trikke tegemas. Seal samas sai ka osta pileti, et delfiine kallistada ja nendega ujuda. Kahjuks see oli meie jaoks ikka liiga kallis, kuigi KUNAGI ma selle ära teen! Delfiinidega ujumine oleks maksma läinud üle 200$. Olenemata kallist hinnast, leidus seal inimesi, kes olid nõus selle eest maksma ja meie saime seal samas vaadata, seda kuidas nad delfiinidega ujusid.
Show oli ikka üliiiilahee. Nägime veel igasuguseid kalasid ja ka pingviine. nalja sai palju ja emotsioonid olid head!
Peale seda seiklust olime nii ässud, et tulime koju ära. Keetsime suppi ja nüüd teeme plaane ülejäänud päevadeks.
Homme hommikul kell 4 on äratus, et minna Stairways to heaven´isse. See saab olema raske. 3000 trepiastet üles mäkke, kõrgemale kui pilved. Kokku pidi see seiklus üles alla minema 3 tundi. Eks näis kui kiirelt meie selle ära teeme:D Peaasi, et midagi ei juhtuks, kuna tegelikult on sinnakeelatud minna. ja juba mitu aastat. Kuna trepid on nats katki ja vanad. Kohati pidid seal trepiastmed nii sirgelt minema, et tekib sama tunne, mis trepist üles minnes. peale seda on plaan minna mõnda randa päevitama ja õhtuks koju puhkama:)
Nendest seiklustest kirjutan teile juba homme:)
Thursday, September 2, 2010
1. september
Tänasest siis elame oma uues korteris. Kolisime oma 2lt korruselt 27ndale korrusele! Elame ilusti 5kesi mõnusas korteris, kus on super vaade aknast mägedele ja ookeanile:)
Reedel käisimeJake sünnipäeval langevarju hüpet tegemas! Vääääga hull kogemus.
Hommikul kella 10ks tuli buss meile maja ette järgi ja nii me viiekesi North Shorele sõitsime. Terve tee kui me sinna sõitsime sadas vihma ja kõik oli pilves. Nagu meelega. meil oli juba kartus sees, et äkki ei saagi täna hüpata. Aga kohale jõudes oli seal selge taevas ja mõnusalt soe:) Ootasime seal, kuni langevarjudkokku pakiti ja pea tund hiljem pandimeile traksid selga. Erilisi õpetusw sõnu ei öeldud peale selle, et jalad kõverasse ja käed üles. Esimene hirm tekkis siis, kui rihmadpeale pandi aga minu meelest olid need väga lõdvalt kinni. Katsusin veel igaks juhuks teiste rihmasid, et teada saada, kuitugevalt neile need kinni on. Polnudpalju paremini kui mul:D Peale seda siis ketsidel paelad tugevalt kinni ja seadsimegi sammudväikese lennuki poole. Enne lennukisse astumist tõmbas instruktor mu rihmad pingule ja siis ma tundsin ennast juba kindlamini. Kõhus veits keeras ja lennuk värises ja raputas aeg ajalt, aga vaade lennukist oli ilus. Peale paari minutilist sõitu taevas tehti lennuki uks lahti ja instruktor kinnitas mind haakidega enda kõhu külge. Enne seda tegid veel teised instruktorid lennukis nalja, et ma ikka üle loeks, mitu haaki ta kinni paneb. Neid pidi olema 4 tükki:D Tegid nalja selle üle, et mõni instruktor unustab mõne haagi kinnitamata:D Sai veits naerdud ja peale seda oli nali läbi. Minu ees oli laura koos oma instruktoriga ja paar sekundit peale seda, kukkus ta külg ees lennukist välja koos oma instruktoriga. Peale teda oliminu kordö. Liikusin siis vaikselt tibu sammudega lennuki ukse juurde ja olgem ausad. Kui ma ukse peale jõudsin ja sealt alla vaatasin ja tugevat tuult tundsin, siis tuli mul küll KABUHIRM sisse. Sees hakkas keerama ja ma oleks tahtnud tagasi oma kohale joosta. Kahjuks ma seda teha ei saanud ja järgmine hetk oli see, kusinstruktor lükkasmeile hoogu sisse ja nhii me sealt nägu ees kukerpallidega alla kukkusime. See hetk kui mu jalad enam lennuki põrandat ei puutunud ja ma seda kõrgust nägin, siis oli tunne nagu õudusunenäos, kus kukud lõpputusse auku. Kuklerpallidolid nii kiirede, et ma ei saanud aru, kus taevas ja kus maa ning otsustasin silmad kinni panna, enne kui miskit mul üles oleks tulnud. Kes veel ei teadnud siis ma ei julge isegi lõbustuspargis ameerika mägedele ja muudele karusellidele minna, kuna mul läheb VÄGA kiiresti süda pahaks. Peale kukerpalle oli vaba langemine ja see ei toimunud mitte just väiksel kiirusel. 200km/h kukkuda ei ole just kõiksemugavam tunne- hingata peaaegu üldse ei saa ja kui üritadki, siis tuulega käivad huuled ja põsed nagu ma ei tea mis lotendaval olevusel:D
Pealeneid hulle sekundeid kukkumisttõmbasjuhendaja langevarju lahti ja peale raksakatolin ma püstises asendis ja nautisin vaadet. Kõhe oli ka siis, kui ta peale seda võttis käega mu ees olevatest rihmadest kinni ja ütles, et teeb mul olemise mugavaks ehk siis ta lõdvendas mu rihmasid. Sel hetkel võisküll mul hea nägu peas olla, kuna ei taha eriti seda, et keegi sul 3 km kõrgusel rihmasid lõdvemaks laseks:D
Nii me seal taevas paar minutit keerlesime ja keerutasime ning nautisime hetke. Maapinnale tagasi jõudmine käis eriti lihtsalt ja kiirelt ja kui jalad maapinda tundsid, siis tundsin küll, kuidas jalg tudises ja kõndisin kõveralt:D
Aga kogu see elamus ja kogemus oli ikka eluparim. Seda tunnet ei ole ikka võimalik millegagi võrrelda. Soovitan kõigile!:)
Pilte ja videosid ma kahjuks ei tellinud, kuna need oleks lõpuks sama hinna välja teinud, kui uus langevarju hüpe teha.
Peale seda jõudsime koju ja tähistasime kahekesi natukene Jake 21st sünnipäeva:)
Täna kell 9 pidime omakorterist välja kolima ja oma asjadega uude kohta kolima. Kohvrit pakkides tekkis küll hirm, et kuidas ma veel shoppama peaks saama minna, kuna kohver oli juba praegu üsna täis ja raske. Seega ma parem ei taha selle kaalu teadagi 21.septembril, kuima siit lahkun sellega. See on juba praegu varsti ääreni täis ja ma pole veel korralikult shoppamas käinudki, veel vähem teistele siit midagi ostnud. Elu läheb raskeks, kui riided on odavad ja kohvri maksimum kaal tohib olla 20 kg:(
See laupäev rendime endale 5ks päevaks lahtise katusega auto ja hakkame mööda saare randu kihutama. Iga päev uus rand ja uued kohad.See saab ikka ülimega lõbus olema. Tore seltskond ja mõnus puhkus. Saab jäädvustada ilusaid pilte ja neegriks päevitada:) Samuti üritame ära käia pearl Harboris, Sealifes delfiinide ja muude loomade showsid vaatamas, Veepargis ja ka laevakesega merel sõitmas:) Tuleb mõnus nädal aega tegevust. Kahjuks peab öösiti ka töötama, kuna muidu pole raha millest elada.
Ja huvitav avastus on ka see, et kõikides korrusmajades puudub 13nes korrus. Liftiga sellisele korrusele sõita ei saa :D Mingi kartus jaebausk on sellega.
Ja veel tore uudis on see, et eelmine nädal võtsin ma Bingo nurkadega 118 krooni ja Jake võitsi Vikingiga väikse summa. Ja see kolmapäev võitsim mina Vikingiga kolme tabamusega 82 krooni. ja muideks, kõik numbrid valisin mina ise. 2- minu õnne number 26-minu sünnipäev 15-annika sünnipäev. Need numbrid mulle õnne tõidki:)
Nüüdsest on ka minu Cheese töö läbi. Esmaspäeval oli viimane 3 tunnine tööpäevake. Tavaline nagu iga teine ainult, et mina olin õnnelikum, kuna ma ei pea enam päeval 30 kraadise palavusega tänaval passima ja inimesi Alohatama!!:) Jakel oli seal viimane tööpäev teisipäeval. Oleme kaks õnnelikku inimest:)
Nüüd on kohe hea olla, kui saab päeval rahulikult puhata ja mitte tööst mõelda.
Täna olime ka oma uues katuse pealses basseinis ja võtsime päikest. Kõigest ühe tunni ja me mõlemad oleme näost nagu vähid. Saab jälle nautida seda, kui nina pealt nahka koorub. jipikajeee..
Tuleb vist päiksekreemi ka näkkupanna:)
Reedel käisimeJake sünnipäeval langevarju hüpet tegemas! Vääääga hull kogemus.
Hommikul kella 10ks tuli buss meile maja ette järgi ja nii me viiekesi North Shorele sõitsime. Terve tee kui me sinna sõitsime sadas vihma ja kõik oli pilves. Nagu meelega. meil oli juba kartus sees, et äkki ei saagi täna hüpata. Aga kohale jõudes oli seal selge taevas ja mõnusalt soe:) Ootasime seal, kuni langevarjudkokku pakiti ja pea tund hiljem pandimeile traksid selga. Erilisi õpetusw sõnu ei öeldud peale selle, et jalad kõverasse ja käed üles. Esimene hirm tekkis siis, kui rihmadpeale pandi aga minu meelest olid need väga lõdvalt kinni. Katsusin veel igaks juhuks teiste rihmasid, et teada saada, kuitugevalt neile need kinni on. Polnudpalju paremini kui mul:D Peale seda siis ketsidel paelad tugevalt kinni ja seadsimegi sammudväikese lennuki poole. Enne lennukisse astumist tõmbas instruktor mu rihmad pingule ja siis ma tundsin ennast juba kindlamini. Kõhus veits keeras ja lennuk värises ja raputas aeg ajalt, aga vaade lennukist oli ilus. Peale paari minutilist sõitu taevas tehti lennuki uks lahti ja instruktor kinnitas mind haakidega enda kõhu külge. Enne seda tegid veel teised instruktorid lennukis nalja, et ma ikka üle loeks, mitu haaki ta kinni paneb. Neid pidi olema 4 tükki:D Tegid nalja selle üle, et mõni instruktor unustab mõne haagi kinnitamata:D Sai veits naerdud ja peale seda oli nali läbi. Minu ees oli laura koos oma instruktoriga ja paar sekundit peale seda, kukkus ta külg ees lennukist välja koos oma instruktoriga. Peale teda oliminu kordö. Liikusin siis vaikselt tibu sammudega lennuki ukse juurde ja olgem ausad. Kui ma ukse peale jõudsin ja sealt alla vaatasin ja tugevat tuult tundsin, siis tuli mul küll KABUHIRM sisse. Sees hakkas keerama ja ma oleks tahtnud tagasi oma kohale joosta. Kahjuks ma seda teha ei saanud ja järgmine hetk oli see, kusinstruktor lükkasmeile hoogu sisse ja nhii me sealt nägu ees kukerpallidega alla kukkusime. See hetk kui mu jalad enam lennuki põrandat ei puutunud ja ma seda kõrgust nägin, siis oli tunne nagu õudusunenäos, kus kukud lõpputusse auku. Kuklerpallidolid nii kiirede, et ma ei saanud aru, kus taevas ja kus maa ning otsustasin silmad kinni panna, enne kui miskit mul üles oleks tulnud. Kes veel ei teadnud siis ma ei julge isegi lõbustuspargis ameerika mägedele ja muudele karusellidele minna, kuna mul läheb VÄGA kiiresti süda pahaks. Peale kukerpalle oli vaba langemine ja see ei toimunud mitte just väiksel kiirusel. 200km/h kukkuda ei ole just kõiksemugavam tunne- hingata peaaegu üldse ei saa ja kui üritadki, siis tuulega käivad huuled ja põsed nagu ma ei tea mis lotendaval olevusel:D
Pealeneid hulle sekundeid kukkumisttõmbasjuhendaja langevarju lahti ja peale raksakatolin ma püstises asendis ja nautisin vaadet. Kõhe oli ka siis, kui ta peale seda võttis käega mu ees olevatest rihmadest kinni ja ütles, et teeb mul olemise mugavaks ehk siis ta lõdvendas mu rihmasid. Sel hetkel võisküll mul hea nägu peas olla, kuna ei taha eriti seda, et keegi sul 3 km kõrgusel rihmasid lõdvemaks laseks:D
Nii me seal taevas paar minutit keerlesime ja keerutasime ning nautisime hetke. Maapinnale tagasi jõudmine käis eriti lihtsalt ja kiirelt ja kui jalad maapinda tundsid, siis tundsin küll, kuidas jalg tudises ja kõndisin kõveralt:D
Aga kogu see elamus ja kogemus oli ikka eluparim. Seda tunnet ei ole ikka võimalik millegagi võrrelda. Soovitan kõigile!:)
Pilte ja videosid ma kahjuks ei tellinud, kuna need oleks lõpuks sama hinna välja teinud, kui uus langevarju hüpe teha.
Peale seda jõudsime koju ja tähistasime kahekesi natukene Jake 21st sünnipäeva:)
Täna kell 9 pidime omakorterist välja kolima ja oma asjadega uude kohta kolima. Kohvrit pakkides tekkis küll hirm, et kuidas ma veel shoppama peaks saama minna, kuna kohver oli juba praegu üsna täis ja raske. Seega ma parem ei taha selle kaalu teadagi 21.septembril, kuima siit lahkun sellega. See on juba praegu varsti ääreni täis ja ma pole veel korralikult shoppamas käinudki, veel vähem teistele siit midagi ostnud. Elu läheb raskeks, kui riided on odavad ja kohvri maksimum kaal tohib olla 20 kg:(
See laupäev rendime endale 5ks päevaks lahtise katusega auto ja hakkame mööda saare randu kihutama. Iga päev uus rand ja uued kohad.See saab ikka ülimega lõbus olema. Tore seltskond ja mõnus puhkus. Saab jäädvustada ilusaid pilte ja neegriks päevitada:) Samuti üritame ära käia pearl Harboris, Sealifes delfiinide ja muude loomade showsid vaatamas, Veepargis ja ka laevakesega merel sõitmas:) Tuleb mõnus nädal aega tegevust. Kahjuks peab öösiti ka töötama, kuna muidu pole raha millest elada.
Ja huvitav avastus on ka see, et kõikides korrusmajades puudub 13nes korrus. Liftiga sellisele korrusele sõita ei saa :D Mingi kartus jaebausk on sellega.
Ja veel tore uudis on see, et eelmine nädal võtsin ma Bingo nurkadega 118 krooni ja Jake võitsi Vikingiga väikse summa. Ja see kolmapäev võitsim mina Vikingiga kolme tabamusega 82 krooni. ja muideks, kõik numbrid valisin mina ise. 2- minu õnne number 26-minu sünnipäev 15-annika sünnipäev. Need numbrid mulle õnne tõidki:)
Nüüdsest on ka minu Cheese töö läbi. Esmaspäeval oli viimane 3 tunnine tööpäevake. Tavaline nagu iga teine ainult, et mina olin õnnelikum, kuna ma ei pea enam päeval 30 kraadise palavusega tänaval passima ja inimesi Alohatama!!:) Jakel oli seal viimane tööpäev teisipäeval. Oleme kaks õnnelikku inimest:)
Nüüd on kohe hea olla, kui saab päeval rahulikult puhata ja mitte tööst mõelda.
Täna olime ka oma uues katuse pealses basseinis ja võtsime päikest. Kõigest ühe tunni ja me mõlemad oleme näost nagu vähid. Saab jälle nautida seda, kui nina pealt nahka koorub. jipikajeee..
Tuleb vist päiksekreemi ka näkkupanna:)
Monday, August 16, 2010
15. august- Annu sünna, Minu nimepäev:)
Algatuseks siis alustaks tänast postitust õnnesoovidega...Annu kallike, palju õnne!! Kallid:)
kaks nädalat tööd on nüüdseks seljataga ja kaks nädalat veel...siis on augusti lõpp ja saaame hakata mööda Hawaiid trippima ja matkata:) Ootan juba seda..21 päeva randa ja seiklusi. Muidugi pean selle 21 päeva jooksul septembris ka tööl käima vähemalt neli õhtut nädalas, et söögi ja taskuraha saada. Aga vähemalt muutub elu mugavamaks ja mõnusamaks. Flaieri tööd pole õnneks miskit hullu ja paar tundi seda õhtuti teha on lihtne.
Üleeile läksin peale tööd Merkale külla Cheeseburgerisse, kuna ta oli seal tööl õhtul. Tegime ühe Pina Colada ja otsustasime, et õhtu võiks väljas veeta. Nii ta oma Mehhiko sõpradele helistas ja poisid tulid kella 9ks meile järgi. Niiii mõnus õhtu oli. Sõitsime öösel mööda Hawaii kiirteid lahtise Mustangiga ja kuulasime valju mehhiko muusikat. Selliseid autosõite tahaks tihedamini kogeda, kus gaasipedaalile vajutades kiirus tõmbab selja mööda seljatuge ja tunned kuidas auto sujuvalt kiirendab:)
Peale seda käisime paaris baaris, jõime Pina Coladasid ja Mai Taisid ja tantsisime mõnusa muusika järgi. Ülisupermega hea oli!!:) Kuna Brian ja Gabriel olid pärist mehhikost, siis nad rääkisid vahepeal ka oma keeles ehk siis hispaania keeles. Suht kodune tunne tekkis siis. Vist selle pärast, kuna hispaania keelega seostub kohe Euroopa ja oli tunne nagu oleks Euroopas, mitte Ameerikas koos japside, kohalike ja egostunud ameeriklastega.
Kell pool 4 jõudsin koju ja sain pool päeva magada, et kella 3ks jälle tööle minna.
Täna oli meil töö juures koosolek kell 6 HOMMIKUL. Ma pole siinse aja jooksul veel kordagi pidanud niii vara üles ärkama. Suht nalja sai, kuna osad tulid koosolekule otse klubidest ja olid veel üsna joobes:D Ülemused tegid nalja, rääkisid firma eesmärkidest ja sellest, mida töötajad võivad teha ja mida mitte. Koosoleku alguses anti meile kohale tuleku preemia ka, ehk siis saime tasuta Cheese hommikusööki süüa. Munapuder, praetud vorst, mingisugune kartul ja magus praetud sai tuhksuhkruga. Natuke rasvane toit oli aga vähemalt on nüüd proovitud:D
Tulin peale koosolekut poole 8ks koju, magasin kaks tundi ja läksin tagasi tööle:)
Homme bassu äärde päikest võtma või siis poodi söögikraami ostma ja siis jälle tööpäev.
Teisipäeval lähevad osad eestlased langevarju hüpet tegema. Plaanisime ka algul Jakega minna aga kuna sinna nii palju eestlasi läheb, siis vist lähme alles augusti lõpues teiste eestlastega. Muidu teisipäeval hüpet tehes muutub järjekord liiga pikaks ja läheks liiiga kaua aega seal passimisega. Aga eks see kõik selgub teisipäeval:) Ära teen ma selle kindlasti suve jooksul!
Saturday, July 31, 2010
Juuli lõpp.
Pole juba üle nädala aja siia miskit kirjutanud, nagu näha.
Üks sama rutiin päevast päeva...kella 3-9 õhtul tööl, siis koju lebosse natukene und kella 11ni ja siis söök ja jälle tööle. Miskit erilist ei ole toimunud. Nädal aega on meil siin väikeses kahetoalises korteris lisaks meile 4le siin elanud veel kaks tüdrukut. Õnneks on nad siin ainult nädalakese. Muidu läheks asi ikka väga hulluks ära. Sellises läbikäigu hoovis muidu küll üle nädala ei suudaks elada. Mõnus sealaut meil siin korterikeses. Igatsen enda puhast ja hubast korterikest. Korterit, kus saab magada öösel rahulikult, ilma et käidakse poole öö pealt dušši all või praetakse muna, niiet terve korter haiseb või helistatakse telefonile 50 korda, et tuppa saada:S Kokkuvõtteks olen ma siin kaks pool kuud magamata.
Ja üks ja sama jooma käib siin päevast päeva. Ma ei mõista kuidas inimeste organismid suudavad iga jumala päev seda alkoholi seedida. Tundub, et ma olen nõrk.
Vabal päeval üritasime Jakega minna saare teise otsa, Lanikai Beach'ile. Ja siin on sama needus mis eestis, kui on vaba päev ja plaanid tehtud ja tahaks mõnusat rannasolekut nautida, siis oli meil seal kenasti päev otsa hall taveas ja päikest polnud ollagi. Õhk on küll soe aga väga tuuline oli, seega hakkas isegi jahe seal. Vees olles oli kõige soem:D
Olime seal kaks tundi ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma, kuna mul hakkas väga külm lõpuks seal tuule käes lebotades. Jake snorgeldas terve selle aja ookeanis, et mulle merekarpe leida ja nägi isegi VIST värvilisi ja triibulisi kalu:D Kuigi ta pole selles väga kindel, kuna ta ei näinud hästi. kahjuks merekarpe ma seekord ei saanud, aga küll neid KUSKILT ikka siin leiab. Ilma nendeta ma koju ei tule igastahes:D
Tööst siis ka veel nii palju, et pidin endale tööle spetsiaalsed tossud ostma, mis polnud just odavate killast ja töörõivaste raha läks ka esimesest palgast maha. Kokkuvõtteks pidin ma raiskama ligi 900.- tossude, särgi ja hula seeliku peale.
Teisipäeval tänaval Red lioni jaoks flaiereid jagades tuli minu juurde üks mees ja andis oma visiitkaardi ja kutsus mind enda juurde tööle. Täna käisin poes asja uurimas ja pühapäeval lähen nende poe jaoks flaiereid jagama. Pood müüd väga ilusaid ja kalleid ehteid ja nimeks on poel Thomas Sabo. kes teab see on asjaga kursis:) Lisaks tunnipalgale saan ka 2% iga kliendi ostu pealt, kes poes minu antud flaierga on:) Õnneks on siin rikkaid inimesi ja ehted on ilusate hindadega...seega loodame, et hakkan seda 2% ka saama:)
Aga sellest saan rääkida juba hiljem.
Lisan pilte ka rannas käigust! :)
PS. Emme, kui pildile vajutad, siis näed seda suurelt ka :)
Subscribe to:
Posts (Atom)