1. september

Tänasest siis elame oma uues korteris. Kolisime oma 2lt korruselt 27ndale korrusele! Elame ilusti 5kesi mõnusas korteris, kus on super vaade aknast mägedele ja ookeanile:)
Reedel käisimeJake sünnipäeval langevarju hüpet tegemas! Vääääga hull kogemus.
Hommikul kella 10ks tuli buss meile maja ette järgi ja nii me viiekesi North Shorele sõitsime. Terve tee kui me sinna sõitsime sadas vihma ja kõik oli pilves. Nagu meelega. meil oli juba kartus sees, et äkki ei saagi täna hüpata. Aga kohale jõudes oli seal selge taevas ja mõnusalt soe:) Ootasime seal, kuni langevarjudkokku pakiti ja pea tund hiljem pandimeile traksid selga. Erilisi õpetusw sõnu ei öeldud peale selle, et jalad kõverasse ja käed üles. Esimene hirm tekkis siis, kui rihmadpeale pandi aga minu meelest olid need väga lõdvalt kinni. Katsusin veel igaks juhuks teiste rihmasid, et teada saada, kuitugevalt neile need kinni on. Polnudpalju paremini kui mul:D Peale seda siis ketsidel paelad tugevalt kinni ja seadsimegi sammudväikese lennuki poole. Enne lennukisse astumist tõmbas instruktor mu rihmad pingule ja siis ma tundsin ennast juba kindlamini. Kõhus veits keeras ja lennuk värises ja raputas aeg ajalt, aga vaade lennukist oli ilus. Peale paari minutilist sõitu taevas tehti lennuki uks lahti ja instruktor kinnitas mind haakidega enda kõhu külge. Enne seda tegid veel teised instruktorid lennukis nalja, et ma ikka üle loeks, mitu haaki ta kinni paneb. Neid pidi olema 4 tükki:D Tegid nalja selle üle, et mõni instruktor unustab mõne haagi kinnitamata:D Sai veits naerdud ja peale seda oli nali läbi. Minu ees oli laura koos oma instruktoriga ja paar sekundit peale seda, kukkus ta külg ees lennukist välja koos oma instruktoriga. Peale teda oliminu kordö. Liikusin siis vaikselt tibu sammudega lennuki ukse juurde ja olgem ausad. Kui ma ukse peale jõudsin ja sealt alla vaatasin ja tugevat tuult tundsin, siis tuli mul küll KABUHIRM sisse. Sees hakkas keerama ja ma oleks tahtnud tagasi oma kohale joosta. Kahjuks ma seda teha ei saanud ja järgmine hetk oli see, kusinstruktor lükkasmeile hoogu sisse ja nhii me sealt nägu ees kukerpallidega alla kukkusime. See hetk kui mu jalad enam lennuki põrandat ei puutunud ja ma seda kõrgust nägin, siis oli tunne nagu õudusunenäos, kus kukud lõpputusse auku. Kuklerpallidolid nii kiirede, et ma ei saanud aru, kus taevas ja kus maa ning otsustasin silmad kinni panna, enne kui miskit mul üles oleks tulnud. Kes veel ei teadnud siis ma ei julge isegi lõbustuspargis ameerika mägedele ja muudele karusellidele minna, kuna mul läheb VÄGA kiiresti süda pahaks. Peale kukerpalle oli vaba langemine ja see ei toimunud mitte just väiksel kiirusel. 200km/h kukkuda ei ole just kõiksemugavam tunne- hingata peaaegu üldse ei saa ja kui üritadki, siis tuulega käivad huuled ja põsed nagu ma ei tea mis lotendaval olevusel:D
Pealeneid hulle sekundeid kukkumisttõmbasjuhendaja langevarju lahti ja peale raksakatolin ma püstises asendis ja nautisin vaadet. Kõhe oli ka siis, kui ta peale seda võttis käega mu ees olevatest rihmadest kinni ja ütles, et teeb mul olemise mugavaks ehk siis ta lõdvendas mu rihmasid. Sel hetkel võisküll mul hea nägu peas olla, kuna ei taha eriti seda, et keegi sul 3 km kõrgusel rihmasid lõdvemaks laseks:D
Nii me seal taevas paar minutit keerlesime ja keerutasime ning nautisime hetke. Maapinnale tagasi jõudmine käis eriti lihtsalt ja kiirelt ja kui jalad maapinda tundsid, siis tundsin küll, kuidas jalg tudises ja kõndisin kõveralt:D
Aga kogu see elamus ja kogemus oli ikka eluparim. Seda tunnet ei ole ikka võimalik millegagi võrrelda. Soovitan kõigile!:)
Pilte ja videosid ma kahjuks ei tellinud, kuna need oleks lõpuks sama hinna välja teinud, kui uus langevarju hüpe teha.
Peale seda jõudsime koju ja tähistasime kahekesi natukene Jake 21st sünnipäeva:)
Täna kell 9 pidime omakorterist välja kolima ja oma asjadega uude kohta kolima. Kohvrit pakkides tekkis küll hirm, et kuidas ma veel shoppama peaks saama minna, kuna kohver oli juba praegu üsna täis ja raske. Seega ma parem ei taha selle kaalu teadagi 21.septembril, kuima siit lahkun sellega. See on juba praegu varsti ääreni täis ja ma pole veel korralikult shoppamas käinudki, veel vähem teistele siit midagi ostnud. Elu läheb raskeks, kui riided on odavad ja kohvri maksimum kaal tohib olla 20 kg:(
See laupäev rendime endale 5ks päevaks lahtise katusega auto ja hakkame mööda saare randu kihutama. Iga päev uus rand ja uued kohad.See saab ikka ülimega lõbus olema. Tore seltskond ja mõnus puhkus. Saab jäädvustada ilusaid pilte ja neegriks päevitada:) Samuti üritame ära käia pearl Harboris, Sealifes delfiinide ja muude loomade showsid vaatamas, Veepargis ja ka laevakesega merel sõitmas:) Tuleb mõnus nädal aega tegevust. Kahjuks peab öösiti ka töötama, kuna muidu pole raha millest elada.
Ja huvitav avastus on ka see, et kõikides korrusmajades puudub 13nes korrus. Liftiga sellisele korrusele sõita ei saa :D Mingi kartus jaebausk on sellega.
Ja veel tore uudis on see, et eelmine nädal võtsin ma Bingo nurkadega 118 krooni ja Jake võitsi Vikingiga väikse summa. Ja see kolmapäev võitsim mina Vikingiga kolme tabamusega 82 krooni. ja muideks, kõik numbrid valisin mina ise. 2- minu õnne number 26-minu sünnipäev 15-annika sünnipäev. Need numbrid mulle õnne tõidki:)

Nüüdsest on ka minu Cheese töö läbi. Esmaspäeval oli viimane 3 tunnine tööpäevake. Tavaline nagu iga teine ainult, et mina olin õnnelikum, kuna ma ei pea enam päeval 30 kraadise palavusega tänaval passima ja inimesi Alohatama!!:) Jakel oli seal viimane tööpäev teisipäeval. Oleme kaks õnnelikku inimest:)
Nüüd on kohe hea olla, kui saab päeval rahulikult puhata ja mitte tööst mõelda.
Täna olime ka oma uues katuse pealses basseinis ja võtsime päikest. Kõigest ühe tunni ja me mõlemad oleme näost nagu vähid. Saab jälle nautida seda, kui nina pealt nahka koorub. jipikajeee..
Tuleb vist päiksekreemi ka näkkupanna:)