Räägiks natukene ka kohalikust elust.

Eile nagu kõik eelnevad kaks kuud olin ma õhtul flaiereid jagades tööl. Siin on suht tavaline see, et keegi saab iga õhtu peksa ja politseide vilkurid ja sireenid on igal pool. Eelmine nädal kui ma flaiereid jagasin, siis minu kõrval oli üks kohalike plikade kamp. Nad on väga vägivaldsed ja näevad juba välja nagu eriti koledad tänavaplikad. Tol korral üks Jaapani plika riivas oma õlaga kogemata seda kohalikku ja siis see kohe karjus japsile Bitch järgi. Japs keeras selja ja läks kohalikuga rääkima. Järgmine hetk oli see, kus kohalik pani japsile näkku laksu kirja ja japsi plika oli pikali maas. Peale seda jooksis kohalik minema, kuna kartis mente ja japsi plika oli nii uimaseks löödud, et ta tuikus ja koperdas lausa keset sõidu teed välja. Ma nägin kuidas tagant autod tulid ja samal hetkel tasakesi aegluubis japsi plika kukkus keset teed pikali. sel hetkel ma mõtlesin küll mõtetes, et palun ärge temast üle sõidke. see oli ikka väga jube vaatepilt. Õnneks said autod seisma.
Ja eile....olin ma jälle flaiereid jagamas. Ja järsku kuulsin endast vasakulpool teed kisa ja nägin kuidas see sama kohalik uut japsi naist peksis. See oli tõsiselt hirmutav vaatepilt. Japs oli mööda teed pikali ja kohalik tiris teda juustest ja samal ajal tagus teda rusikaga näkku. Kui ma paanikast meestele hüüdsin, et nad appi läheks, siis mitte keegi ei liigutanud ennast. kõik mehed lihtsalt nautisid vaatepilti ja tahtsid teada, mis japsist järgi jääb. Kohale tuli 5 politse autot ja väga suur rahva mass kogunes tee äärde. Samal ajal kui politsei tunnistajaid otsis, tuli minu juurde minu töökaaslane(minu vanune tüdruk) ja ütles, et me läheks politseile tunnistust andma. Ma olin selle vastu ja ei tahtnud seda teha, aga kuna talle ei meeldinud see kaklus ja tahtis õigust majja lüüa, siis ta tiris mind käest politsei juurde ja nii me siis seal tunnistust andsime. paberile läks kirja minu nimi ja allkiri ning kõik muud andmed(tel. nr ja aadress) ja jutt oli tema kirjutatud.
Peale selle esitamist küsis politsei minult, et kas ma saaksin kohtusse tunnistajaks minna, kui vaja on, ja ma ütlesin et ei saa, kuna lahkun siit. Aga ma kardan, et kui see tõesti kohtu läheb, siis ma pean kohale minema ja see tähendaks seda, et lennujaamas mind üle piiri ei lasta ja kästakse USAs olla nii kaua kuni kohus on ära olnud. See oleks vääääääääääääääääääga hull ja jube asi. ma isegi ei oskaks seda sõnadesse panna, kui väga ma seda kardan. Samuti tuli jutu sees politseinikuga välja see, et eelmine nädal oli see kohalik plika peksnud ühte meest ja politsei ei saanud midagi teha ja teda kinni panna, KUNA MITTE KEEGI EI JULGENUD TUNNISTUST ANDA. Ja nüüd ma siiin korteris värisen ja kardan, kuna eile olime meie kaks AINUKEST julget, kes julgesid tunnistuse selle plika vastu anda. Ma olin nii shokis sellest peksus, ja ei mõelnud reaalselt kui ma oma allkirja tunnistusele panin. Kuna nüüd ma riskin siin oma eluga, kui tänavatel liigun. See japs peksti väga sodiks ja ma ei taha, et minuga see juhtuks. Seetõttu ma ei lähe enam järgnevad 11 päeva tööle ja tulen otse koju ära. Ma parem kaotan sele 11ne päevaga 260 dollarit kui lähen oma eluga riskima. Ma loodan tõesti, et see plika mind ära ei tunne ja tema või tema sõbrad mulle peksa ei anna. Sest siis ei jääks minust mitte midagi järele. Seetõttu ei annagi keegi kunagi tunnistusi politseile, kuna kõik kes annavad pekstakse läbi või tehakse isegi midagi veel hullemat.Nüüd liigun tänaval ainult päeval ja seda ka minimaalselt. See elu mis siin tänavatel toimub on ikka ehtne ghetto elu. Litsid kõnnivad mööda tänavaid, narkarid äritsevad kanepi ja narkoga ja tänavapeksud on igaõhtune asi. Kuna ma tõesti tahan koju tagasi jõuda ja mitte surma saada, siis ma otsustasin enam mitte õhtuti flaieri tööd teha.
Iga õhtu tööd tehes käivad närvidele purjus kohalikud ja turistid ning pimbid oma juttudega.
Ja ma pole ainus, kes kardab õhtuti tööd teha. Krissuga hakkasid ka ükskord suured neegrid mölisema ja hea, et nad talle kallale ei läinud. Ja nii me siin lihtsalt iga õhtu tööd tehes peame taluma sellist hirmu elu.
Öösiti pole siin mitte mingit paradiisi. Täielik tapmine ja peksmine käib. Üksi ei tasu üldse liikuda tänaval.

5 päevane seiklemine mööda saart.

Pühapäevaöösel vastu esmaspäeva käisime Stairways to heavenis! Hommikul kell 4 oli äratus ja kella 5ks olime me kohal. Õues oli kott pime, linnud siristasid, kukk kires ja mets sahises. Kõige esimene etapp oli läbida Pambuse mets, et üldse treppideni jõuda. Meie õnneks olid meie ees inimesed, kellel olid TASKULAMBID. Väga vajalikud asjad kottpimedas pabusemetsas. Ilma nende abita poleks me seda ülisopase rajaga metsa küll läbinud. Mitte midagi ei näinud, kuhu me astusime ja jube libe oli ka. Jalg libises mitu korda taha poole, kuna väikestest küngastest tuli üle minna ja seetättu käisid käed ka mitu korda mööda seda soppa, kuna muidu oleks lihtsalt alla libisenud. Peale metsa läbnimist jõudsime treppide ette. Selleks ajaks oli juba hämarik ja nägi isegi treppe. Kui mekohale jõudsime kell 5, siis osad inimesed olid juba keset mäge ja ma lihtsalt eimõista kuidas nad seal kottpimedas taskulampidega mööda ülikitsaid ja järske treppe ronida julgesid...

Rada läbisime kella 5-poole 11ni. Tegime ikka väga tihti pause, et jalgu puhata ja pildistada. Vahepeal olid trepid nii järsud, et oli tunne nagu roniks redelist üles ja ausaltöeldes tekkis mul ikka väga kohe hirmu tunne sisse. Üles minnes mõtlesin küll, et ülesvõin minna aga alla küll ei julge enam tulla. Kuna alla tulles tuled ju nägu ees ja näed kogu seda vaadet ja kõrgust. Vahepeal jalad tudisesid ja kohe üldse ei tahtnud edasi minna. Mõlemal pool treppe oli pmst kuristik nja väääääääääääääga kõrge langemine oleks olnud. Loodus oli nii mõnusalt roheline ja vaade oli ikka üpoolele saarele ära. Mina ja Krissu täitsa üles ei läinud, kuna karstime et väsitame jalad liiga ära ja pärast ei j'õua enam alla minna. Poisid läksid tippu välja ja heiskasid seasl ikka ilusti väikse Eesti lipu ka:) Tee peal oli kolm vaateplatvormi ja meie Krissuga jõudsime teiseni välja:)

Õues oli väga tuuline ja külm mäe tipus ja sealsest vaatest piisas meile. Ootasime poisid ära ja siis hakaksime tagasi alla liikuma. Alla läks tee ikka 2 korda kiiremini. Vahepealoli lausajooksu samm sees. Ma ei tea mis moodi see võimalik on aga alla tulles polnud kohe üldse õudne ja mitte mingit kõrguse kartust ei olnud. Tol päeval oli seal mäkkew ronimas kuskil 40 inimest kindlasti. Üles minnes osad tulid juba alla. Ja siis oli väga kitsas, kuna trepid on kitsad ja kõrvale kuskil minna pole, et inimesi mööda lasta. Kohati gtrepid isegi logisesid ja krigisesid.
Peale rada oli väsimus ja vääääga sopane tunne ning randamineku asemel otsustasime koju pessu tulla ja läksime edasi bassu äärde päikest võtma.
Esmaspäeval käisime Sealife pargis ka ära, kuna mina ja Krissu tahtsime nii väga delfiine näha. Olime seal kokku pea 5 tundi ja maksime nende showde eest 30 dollarit nägu. Nii ilusad ja intelligentsed imetajadon delfiinid. Ma kohe ei saa üle. Minu lemmikud. Nad oskasid nii lahedaid ja tarkasid trikke teha. Õhus kukerpalle ja palli väääääga kõrgele visata ja saba peal ujuda jnejne. Samuti nägime sea ära veel pingviinid ja ka merilõvid. Ma tahaks ise see töötajaq seal olla. Loomad olid nendega nii sõbrad ja nii armas oli vaadata kuidas delfiin läks peremeest musitama ja kuidas nad kallistasid. Pingviinid olid ka nii nunnud. Plätserdasid vaikselt oma peremehe järgi ja merilõvid oskasid ka nii lahedaid asju. Lihtsalt nii vaimustunud olin. Krissu läks sinna järgmine päev tagasi ja ostsis pileti selle jaoks, et delfiini musitada ja kallistada. KUNAGI teen mina ka selle ära. Eriti veel delfiiniga ujumise..kahjuks see oli liiga kallis (200 dollarit) aga kunagi ma selle raha maksan, et seda teha:)
Teisipäeval käisime Maona Villy Fallsis ehk siis koske vaatamas keset dzunglit. Seiklesime koseni pea tund aega mööda sopast rada ja jõekest. Kohale jõudes pettusime nats, kuna see kosk oli tol päeval ikka väga väike ja vett tuli väga vähe sealt. Vöhemalt saime hea kogemuse mööda dzunglit seigeldes. Mets oli ikika väga roheline ja puud olid väga suured. Linnud laulsid ja jõeke/ojake sulises. Hea vaikus vahelduseks Waikikile.
Enne seda käisime hommikupoolikul veel ka Makapuu rannas. Nii healiiv oli seal! mitte selline purune ja tolnune, mis igale poole kinni jääb vaid selline mõnus tükiline mis ilusti maha tuli:)
Kolmapäeval käisime sõitmas mööda Ida rannikut ja nägime palju ilusaid randasid. Käisime Sandy Beachil ja ma oleks seal ühe lainega peaaegu ära uppunud. Siin on ikka väga tugevad ja kõrgede lained. Käisin lainega pikali ja järgmine hetk olin ma vee all. Kuna ma nina kinni hpoida ei oska ilma käteta, siis ma tundsin kuidas vesi mul ninast sisse tungis. Kahjuks ma käsi kasutada ei saanud, sest nendega üritasin ma endal päevitusi alles hoida. laine oli nii tugev, et need oleks kohe muidu seljast läinud. lainest välja saade soli tunne nagu oleks pool alasti ja nagu oleks liiter soooooolast vett ära joonud. Peale seda tuli ninast veel veerand tundi ookenai vett välja. paha..paha.
Neljapäeval võtsime ette Põhja ranniku ehk siis North Shore´i. Hommikul kell pool kümme väljusime majast ja sõit võis alata. Nägime väga palju ilusaid randu ja samuti ka toredat telklaagrid ühes ranna äärses kohas. Inimesed elasid telkides janeil oli isegi ühes telgismingi eelkool tehtud. Väga jube ikka. Samas neil päris paljudel olid päris korralikud autod, seega ma ei mõista miks nad seal telkides ja prügimöe otsas elavad. See oli ikka väga rõve ja kole.
Käisime ka ühes rannas, kus on väga palju kilpkonni aga kahjuks pilte nendega teha ei saanud, kuna kõik kilpkonnad olid vees. Mitte ühtegi polnud seekord liival. Võibolla selle pärast, et nii palju turiste oli. North Shoreil kalju pealt kahjuks enamseekord vette ei ujulgenud hüpata, kuna esimene kord läks nats valusasti. See eest me Jakega snorgeldasime. Nägin väikeste kalade parvesid ja ühte pikka ja peenikest kala ka. jake nägi isegi suurt kala parve, kus olid kõiksugused värvilised kalad. Tahan ka nähaaaaaaaaaaaa:) Õhtul nägime natukene päikseloojangut ja kella9ks olimekodus. Enne seda käisime veel Samsis süüa ostmas, et hommikuks võileiva materjali ja krõbuskeid saada.
Täna hommikul pidime minema Hanuma Baysse snorgeldama ja samas pidime kella 12ks juba ka auto tagasi viima. Siis otsustasime,e t jätame snorgeldamise ära, kuna 20$ eest pole mõtet ainult tunnike snorgeldada. Võibolla lähme sinna mõni muu päev bussiga.
Selle 5 päevase seilklemisejooksul käisime me ikka väga palju ja väga erinevates Mäkkides söömas:D Hea ju kui juustuburks ja jäätis karamelliga kõigest 1$ maksab:P
Viimasel päeval sõime ainult pitsat, kuna burgeritest oli vgäga kopp ees. Saime väääääääääga suure pizza pluss 2 kaheliitrise pepsit ainult 20$ga. Elu on ilus:D

Septembri seiklused.

Reedel käisime siis Waikeles shoppamas. Seal on kõiksuguste firma poodide outletid nagu Armani, Guess, Tommy Hilfiger, Levis jne..Tegin ka siis sisseoste, et endale elus esimest korda mingeid firma asju osta. Ma ei ole kunagi eriline firma riiete fänn olnud aga kui siin on need asjad sama hinnaga, kui Eestis tava riided, siis tasub ikka nats raha raisata ja paar Guessi särki osta:D
Sain endale 150 dollari eest asju shopatud:) Eestist ei saaks elusees Guessi särki 140 krooniga või Tommy Hilfigeri sossut pusa 550 krooniga:D
Annule ja Sillule ostsin ka ikka nats firmakaid;) Niiet ärge muretsege, te ei jäänud ilma:)
Kokku kolasime seal poodides ringi pea 6 tundi. Sõime mäkis kõhud täis ja naasime kodu poole:)
Laupäeval võtsime oma rendiauto ja käisime Pearl Harboris. Suht huvitav on ikka olla siukses kohas, kus kunagi toimus sõda ja mille filmi isegi telekast mitu korda nähtud on. Kahjuks me jõudsime sinna liiga hilja ja allveelaeva ekskursiooni 20 dollariga võtta ei saanud. Käisime siis väljasolevaid eksponaate vaatamas nagu torpeedod, sõjarelvad ja muud sõjarelvad. Nägime allvee laeva vähemalt väljastpoolt ja pilte sai ka tehtud:)
Täna hommikul käisime ära Sealife pargis delfiinide ja merilõvide showd vaatamas. Kokku jalutasime seal ringi 4 tundi ja maksma läks see meil 32 dollarit. Delfiine nägi väga lähedalt ja ka väga huvitavaid trikke tegemas. Seal samas sai ka osta pileti, et delfiine kallistada ja nendega ujuda. Kahjuks see oli meie jaoks ikka liiga kallis, kuigi KUNAGI ma selle ära teen! Delfiinidega ujumine oleks maksma läinud üle 200$. Olenemata kallist hinnast, leidus seal inimesi, kes olid nõus selle eest maksma ja meie saime seal samas vaadata, seda kuidas nad delfiinidega ujusid.
Show oli ikka üliiiilahee. Nägime veel igasuguseid kalasid ja ka pingviine. nalja sai palju ja emotsioonid olid head!
Peale seda seiklust olime nii ässud, et tulime koju ära. Keetsime suppi ja nüüd teeme plaane ülejäänud päevadeks.
Homme hommikul kell 4 on äratus, et minna Stairways to heaven´isse. See saab olema raske. 3000 trepiastet üles mäkke, kõrgemale kui pilved. Kokku pidi see seiklus üles alla minema 3 tundi. Eks näis kui kiirelt meie selle ära teeme:D Peaasi, et midagi ei juhtuks, kuna tegelikult on sinnakeelatud minna. ja juba mitu aastat. Kuna trepid on nats katki ja vanad. Kohati pidid seal trepiastmed nii sirgelt minema, et tekib sama tunne, mis trepist üles minnes. peale seda on plaan minna mõnda randa päevitama ja õhtuks koju puhkama:)
Nendest seiklustest kirjutan teile juba homme:)

1. september

Tänasest siis elame oma uues korteris. Kolisime oma 2lt korruselt 27ndale korrusele! Elame ilusti 5kesi mõnusas korteris, kus on super vaade aknast mägedele ja ookeanile:)
Reedel käisimeJake sünnipäeval langevarju hüpet tegemas! Vääääga hull kogemus.
Hommikul kella 10ks tuli buss meile maja ette järgi ja nii me viiekesi North Shorele sõitsime. Terve tee kui me sinna sõitsime sadas vihma ja kõik oli pilves. Nagu meelega. meil oli juba kartus sees, et äkki ei saagi täna hüpata. Aga kohale jõudes oli seal selge taevas ja mõnusalt soe:) Ootasime seal, kuni langevarjudkokku pakiti ja pea tund hiljem pandimeile traksid selga. Erilisi õpetusw sõnu ei öeldud peale selle, et jalad kõverasse ja käed üles. Esimene hirm tekkis siis, kui rihmadpeale pandi aga minu meelest olid need väga lõdvalt kinni. Katsusin veel igaks juhuks teiste rihmasid, et teada saada, kuitugevalt neile need kinni on. Polnudpalju paremini kui mul:D Peale seda siis ketsidel paelad tugevalt kinni ja seadsimegi sammudväikese lennuki poole. Enne lennukisse astumist tõmbas instruktor mu rihmad pingule ja siis ma tundsin ennast juba kindlamini. Kõhus veits keeras ja lennuk värises ja raputas aeg ajalt, aga vaade lennukist oli ilus. Peale paari minutilist sõitu taevas tehti lennuki uks lahti ja instruktor kinnitas mind haakidega enda kõhu külge. Enne seda tegid veel teised instruktorid lennukis nalja, et ma ikka üle loeks, mitu haaki ta kinni paneb. Neid pidi olema 4 tükki:D Tegid nalja selle üle, et mõni instruktor unustab mõne haagi kinnitamata:D Sai veits naerdud ja peale seda oli nali läbi. Minu ees oli laura koos oma instruktoriga ja paar sekundit peale seda, kukkus ta külg ees lennukist välja koos oma instruktoriga. Peale teda oliminu kordö. Liikusin siis vaikselt tibu sammudega lennuki ukse juurde ja olgem ausad. Kui ma ukse peale jõudsin ja sealt alla vaatasin ja tugevat tuult tundsin, siis tuli mul küll KABUHIRM sisse. Sees hakkas keerama ja ma oleks tahtnud tagasi oma kohale joosta. Kahjuks ma seda teha ei saanud ja järgmine hetk oli see, kusinstruktor lükkasmeile hoogu sisse ja nhii me sealt nägu ees kukerpallidega alla kukkusime. See hetk kui mu jalad enam lennuki põrandat ei puutunud ja ma seda kõrgust nägin, siis oli tunne nagu õudusunenäos, kus kukud lõpputusse auku. Kuklerpallidolid nii kiirede, et ma ei saanud aru, kus taevas ja kus maa ning otsustasin silmad kinni panna, enne kui miskit mul üles oleks tulnud. Kes veel ei teadnud siis ma ei julge isegi lõbustuspargis ameerika mägedele ja muudele karusellidele minna, kuna mul läheb VÄGA kiiresti süda pahaks. Peale kukerpalle oli vaba langemine ja see ei toimunud mitte just väiksel kiirusel. 200km/h kukkuda ei ole just kõiksemugavam tunne- hingata peaaegu üldse ei saa ja kui üritadki, siis tuulega käivad huuled ja põsed nagu ma ei tea mis lotendaval olevusel:D
Pealeneid hulle sekundeid kukkumisttõmbasjuhendaja langevarju lahti ja peale raksakatolin ma püstises asendis ja nautisin vaadet. Kõhe oli ka siis, kui ta peale seda võttis käega mu ees olevatest rihmadest kinni ja ütles, et teeb mul olemise mugavaks ehk siis ta lõdvendas mu rihmasid. Sel hetkel võisküll mul hea nägu peas olla, kuna ei taha eriti seda, et keegi sul 3 km kõrgusel rihmasid lõdvemaks laseks:D
Nii me seal taevas paar minutit keerlesime ja keerutasime ning nautisime hetke. Maapinnale tagasi jõudmine käis eriti lihtsalt ja kiirelt ja kui jalad maapinda tundsid, siis tundsin küll, kuidas jalg tudises ja kõndisin kõveralt:D
Aga kogu see elamus ja kogemus oli ikka eluparim. Seda tunnet ei ole ikka võimalik millegagi võrrelda. Soovitan kõigile!:)
Pilte ja videosid ma kahjuks ei tellinud, kuna need oleks lõpuks sama hinna välja teinud, kui uus langevarju hüpe teha.
Peale seda jõudsime koju ja tähistasime kahekesi natukene Jake 21st sünnipäeva:)
Täna kell 9 pidime omakorterist välja kolima ja oma asjadega uude kohta kolima. Kohvrit pakkides tekkis küll hirm, et kuidas ma veel shoppama peaks saama minna, kuna kohver oli juba praegu üsna täis ja raske. Seega ma parem ei taha selle kaalu teadagi 21.septembril, kuima siit lahkun sellega. See on juba praegu varsti ääreni täis ja ma pole veel korralikult shoppamas käinudki, veel vähem teistele siit midagi ostnud. Elu läheb raskeks, kui riided on odavad ja kohvri maksimum kaal tohib olla 20 kg:(
See laupäev rendime endale 5ks päevaks lahtise katusega auto ja hakkame mööda saare randu kihutama. Iga päev uus rand ja uued kohad.See saab ikka ülimega lõbus olema. Tore seltskond ja mõnus puhkus. Saab jäädvustada ilusaid pilte ja neegriks päevitada:) Samuti üritame ära käia pearl Harboris, Sealifes delfiinide ja muude loomade showsid vaatamas, Veepargis ja ka laevakesega merel sõitmas:) Tuleb mõnus nädal aega tegevust. Kahjuks peab öösiti ka töötama, kuna muidu pole raha millest elada.
Ja huvitav avastus on ka see, et kõikides korrusmajades puudub 13nes korrus. Liftiga sellisele korrusele sõita ei saa :D Mingi kartus jaebausk on sellega.
Ja veel tore uudis on see, et eelmine nädal võtsin ma Bingo nurkadega 118 krooni ja Jake võitsi Vikingiga väikse summa. Ja see kolmapäev võitsim mina Vikingiga kolme tabamusega 82 krooni. ja muideks, kõik numbrid valisin mina ise. 2- minu õnne number 26-minu sünnipäev 15-annika sünnipäev. Need numbrid mulle õnne tõidki:)

Nüüdsest on ka minu Cheese töö läbi. Esmaspäeval oli viimane 3 tunnine tööpäevake. Tavaline nagu iga teine ainult, et mina olin õnnelikum, kuna ma ei pea enam päeval 30 kraadise palavusega tänaval passima ja inimesi Alohatama!!:) Jakel oli seal viimane tööpäev teisipäeval. Oleme kaks õnnelikku inimest:)
Nüüd on kohe hea olla, kui saab päeval rahulikult puhata ja mitte tööst mõelda.
Täna olime ka oma uues katuse pealses basseinis ja võtsime päikest. Kõigest ühe tunni ja me mõlemad oleme näost nagu vähid. Saab jälle nautida seda, kui nina pealt nahka koorub. jipikajeee..
Tuleb vist päiksekreemi ka näkkupanna:)

15. august- Annu sünna, Minu nimepäev:)

Algatuseks siis alustaks tänast postitust õnnesoovidega...Annu kallike, palju õnne!! Kallid:)

kaks nädalat tööd on nüüdseks seljataga ja kaks nädalat veel...siis on augusti lõpp ja saaame hakata mööda Hawaiid trippima ja matkata:) Ootan juba seda..21 päeva randa ja seiklusi. Muidugi pean selle 21 päeva jooksul septembris ka tööl käima vähemalt neli õhtut nädalas, et söögi ja taskuraha saada. Aga vähemalt muutub elu mugavamaks ja mõnusamaks. Flaieri tööd pole õnneks miskit hullu ja paar tundi seda õhtuti teha on lihtne.

Üleeile läksin peale tööd Merkale külla Cheeseburgerisse, kuna ta oli seal tööl õhtul. Tegime ühe Pina Colada ja otsustasime, et õhtu võiks väljas veeta. Nii ta oma Mehhiko sõpradele helistas ja poisid tulid kella 9ks meile järgi. Niiii mõnus õhtu oli. Sõitsime öösel mööda Hawaii kiirteid lahtise Mustangiga ja kuulasime valju mehhiko muusikat. Selliseid autosõite tahaks tihedamini kogeda, kus gaasipedaalile vajutades kiirus tõmbab selja mööda seljatuge ja tunned kuidas auto sujuvalt kiirendab:)

Peale seda käisime paaris baaris, jõime Pina Coladasid ja Mai Taisid ja tantsisime mõnusa muusika järgi. Ülisupermega hea oli!!:) Kuna Brian ja Gabriel olid pärist mehhikost, siis nad rääkisid vahepeal ka oma keeles ehk siis hispaania keeles. Suht kodune tunne tekkis siis. Vist selle pärast, kuna hispaania keelega seostub kohe Euroopa ja oli tunne nagu oleks Euroopas, mitte Ameerikas koos japside, kohalike ja egostunud ameeriklastega.

Kell pool 4 jõudsin koju ja sain pool päeva magada, et kella 3ks jälle tööle minna.

Täna oli meil töö juures koosolek kell 6 HOMMIKUL. Ma pole siinse aja jooksul veel kordagi pidanud niii vara üles ärkama. Suht nalja sai, kuna osad tulid koosolekule otse klubidest ja olid veel üsna joobes:D Ülemused tegid nalja, rääkisid firma eesmärkidest ja sellest, mida töötajad võivad teha ja mida mitte. Koosoleku alguses anti meile kohale tuleku preemia ka, ehk siis saime tasuta Cheese hommikusööki süüa. Munapuder, praetud vorst, mingisugune kartul ja magus praetud sai tuhksuhkruga. Natuke rasvane toit oli aga vähemalt on nüüd proovitud:D

Tulin peale koosolekut poole 8ks koju, magasin kaks tundi ja läksin tagasi tööle:)

Homme bassu äärde päikest võtma või siis poodi söögikraami ostma ja siis jälle tööpäev.

Teisipäeval lähevad osad eestlased langevarju hüpet tegema. Plaanisime ka algul Jakega minna aga kuna sinna nii palju eestlasi läheb, siis vist lähme alles augusti lõpues teiste eestlastega. Muidu teisipäeval hüpet tehes muutub järjekord liiga pikaks ja läheks liiiga kaua aega seal passimisega. Aga eks see kõik selgub teisipäeval:) Ära teen ma selle kindlasti suve jooksul!

Meie korterike.

Pilte siis meie korterist, siis kui sisse kolisime ja praegusest olukorrast.

Juuli lõpp.

Pole juba üle nädala aja siia miskit kirjutanud, nagu näha.

Üks sama rutiin päevast päeva...kella 3-9 õhtul tööl, siis koju lebosse natukene und kella 11ni ja siis söök ja jälle tööle. Miskit erilist ei ole toimunud. Nädal aega on meil siin väikeses kahetoalises korteris lisaks meile 4le siin elanud veel kaks tüdrukut. Õnneks on nad siin ainult nädalakese. Muidu läheks asi ikka väga hulluks ära. Sellises läbikäigu hoovis muidu küll üle nädala ei suudaks elada. Mõnus sealaut meil siin korterikeses. Igatsen enda puhast ja hubast korterikest. Korterit, kus saab magada öösel rahulikult, ilma et käidakse poole öö pealt dušši all või praetakse muna, niiet terve korter haiseb või helistatakse telefonile 50 korda, et tuppa saada:S Kokkuvõtteks olen ma siin kaks pool kuud magamata.

Ja üks ja sama jooma käib siin päevast päeva. Ma ei mõista kuidas inimeste organismid suudavad iga jumala päev seda alkoholi seedida. Tundub, et ma olen nõrk.

Vabal päeval üritasime Jakega minna saare teise otsa, Lanikai Beach'ile. Ja siin on sama needus mis eestis, kui on vaba päev ja plaanid tehtud ja tahaks mõnusat rannasolekut nautida, siis oli meil seal kenasti päev otsa hall taveas ja päikest polnud ollagi. Õhk on küll soe aga väga tuuline oli, seega hakkas isegi jahe seal. Vees olles oli kõige soem:D

Olime seal kaks tundi ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma, kuna mul hakkas väga külm lõpuks seal tuule käes lebotades. Jake snorgeldas terve selle aja ookeanis, et mulle merekarpe leida ja nägi isegi VIST värvilisi ja triibulisi kalu:D Kuigi ta pole selles väga kindel, kuna ta ei näinud hästi. kahjuks merekarpe ma seekord ei saanud, aga küll neid KUSKILT ikka siin leiab. Ilma nendeta ma koju ei tule igastahes:D

Tööst siis ka veel nii palju, et pidin endale tööle spetsiaalsed tossud ostma, mis polnud just odavate killast ja töörõivaste raha läks ka esimesest palgast maha. Kokkuvõtteks pidin ma raiskama ligi 900.- tossude, särgi ja hula seeliku peale.

Teisipäeval tänaval Red lioni jaoks flaiereid jagades tuli minu juurde üks mees ja andis oma visiitkaardi ja kutsus mind enda juurde tööle. Täna käisin poes asja uurimas ja pühapäeval lähen nende poe jaoks flaiereid jagama. Pood müüd väga ilusaid ja kalleid ehteid ja nimeks on poel Thomas Sabo. kes teab see on asjaga kursis:) Lisaks tunnipalgale saan ka 2% iga kliendi ostu pealt, kes poes minu antud flaierga on:) Õnneks on siin rikkaid inimesi ja ehted on ilusate hindadega...seega loodame, et hakkan seda 2% ka saama:)

Aga sellest saan rääkida juba hiljem.

Lisan pilte ka rannas käigust! :)

PS. Emme, kui pildile vajutad, siis näed seda suurelt ka :)

Käisi täna Rossis

Ma pidin täna Rossis käima, kuna ma lihtsalt PIDIN saama endale sealt ühe ilusa peo kleidi! Ja ma saingi selle. Niii nunnu on see. Olen nii õnnelik oma hea ostu üle :)

Kõigest 20 dollarit ehk siis 250 krooni!

Haigeeeeeeeee :SS

Laupäeva õhtul siis toimus järjekordne PartyBus, kus ma ka nüüd essat korda ära käisin. Seekord siis toimus see koos "Kariibimere piraadid" kaskadööridega;) Eesti naisi läks siis seekord kohale pea 15 ja mehi oli vb 10:D Buss oli siis seest tehtud tõeliseks party pleissiks, diivanid, joogid, snäkid, postid tantsimiseks ja muidugi discolight! kahjuks seekord bussiga kõik väga korras ei olnud, kuna elektrijuhtmed andsid otsad ja läksid PÕLEMA :O Nagu for real. Kui me kõik bussi läksime, siis buss haises tossust ja oli kott pime. Nii me sõitsime 10 mintsa kui järsku Jake helistas ja kutsus mind bussi etteotsa. Põhjuseks oli see, et juhtmed põlesid JÄLLE ja ohutum on olla eesotsas, kuna siis saab essana välja kui midagi tõsist peaks juhtuma. Ütleme nii, et hirm tuli korra sisse küll, kuna buss sõitis ikka edasi ja Nugget samal ajal üritas oma jääkuubikutega põlevaid juhtmeid kustutada aga edutult. Peale 15 minutilist sõitu niimoodi jõudsime me esimesse klubisse ja saime sellest bussist välja. Esimene klubi oli sissepääsuga pluss 21, ehk siis alakad kahjuks pidid tund aega ukse taga ootama või pidutsesid bussis edasi. Klubi oli niii rahvast täis, et seal ei saanudisegi liikuma..veel vähem tantsima. Olime kaskadääridega oma reserveeritud laudade taga, nautisime tasuta kokteile ja uurisime, kust nad pärit on, kuidas hawaii meeldib jne. Kahju ainult et Johnny Deppi polnud. Väidetavald ta oli üks õhtu käinud meie maja kõrval olevas klubis:D Deeem..peab hakkama vist seal käima...kuna filmivõtted kestavad siin augusti lõpuni.

Viimased paar päeva olen ma kodus olnud ja haige olnud. Kurk valus, köha, nohu....Pole isegi tööd mitu päeva teinud, sest enesetunne nii halb ja pole tuju õhtul tänaval seista ja inimesi kuppi kutsuda.

Seetõttu jätsime ka seekord Stairways to heaveni ka ära. Nii halva enesetundega küll 3000 trepiastet sammuda ei tahaks ja hommikul kell 5 ärgata. Kui terveks saan ja hea olla, siis loodan et käime ikka ära seal:)

Nüüd vaatangi kuidas enesetunne on..kas lähen randa ja võtan päikest või olen kodus. Viimastel päevadel kuidagi nii pilvine ja uduvihmane, et randa pole saanudki minna. Täna vist on isegi rannailm. Eks näis:)

Loomaaed ja töö.

Homme saab mul siin olles juba kuu aega täis. Ausaltöeldes ei saa arugi, et siin nii kaua oleks juba olnud. Aga Eesti igatsus kasvab ka iga päevaga. Kui me algselt plaanisime Jakega lennupiletid varasemale kuupäevale tõsta, ehk siis 21 septembrilt 2le, siis seda me teha ei saa. Esiteks ei saa meie lennufirma piletitega nimevahetustki piletitel teha ja teiseks kuupäeva muutmine läheks maksma vähemalt 13 000.- Seega suht jamasti. See 21 päeva sept. siin elada läheb meil ikka väga kalliks, kui me ei leia mõnda kohalikku sõpra, kelle juures elada see aeg. Eestis olle pileteid ostes tundus hea mõte siin kolm nädalat puhata ja lebotada aga praegu rahaliselt mõeldes, pole see kohe üldse hea mõte. Aga enam pääsu pole.. Peame leidma mingi plaani.

Esmaspäeval oli meil mõlemal vaba päev ja otsustasime seekord kinno mineku asemel minna loomaaeda. Sissepääs oli 12 dollaritja loomaaed oli ümpriski suur. Jalutasime seal ringi 3 tundi ja nägime päris huvitavaid asju. Jube palav päev oli ka tol korral..pidime pidevalt varjus mõne pingi peal puhkama nagu ehtsad penskarist turistid, kes ei jõua jalutada:D Nägime jaanalindu, kaelkirjakut, sebrasid, tiigreid, karusid, igasuguseid troopilisi line, jõehobusid, ahve-kes kriiskasid või häälitsesid üle loomaaia ja tegid trikke oma saarekeste peal ja muidugi nägime ka FARMI osakonda, kus siis olid KANAD, lehm, lammas, homune ja kitsed:D Suht kodune tunne tuli peale nähes ka eestis loomi siin:D

Järgmine nädal üritame siis ette võtta kino päeva, kuna ma pole siiani Eclipse filmi näinud. Ja siin reklaamib igasuguseid muid lahedaid ja romantilisi filme veel, mida ma tahaks väga näha.

Täna oli väsitav ja pikk tööpäev. Hommikul kella 11-5ni õhtul jagasin flaikusi Cheese jaoks. Suht julm on ikka sellise palavuse ja ereda päiksega õues püstijalu tööd teha. Õnneks on meil küll suur päevavari, aga sellest pole suur kasu, kuna isegi selle all on palav ja tuult on ka harva. Joome küll jääkülma vett, aga see ei jahuta piisavalt. Päeva lõpuks on pea kuum ja valutab päikesest ja jalad krampis. Õhtul peale kolmetunnist pausi läksin veel Red Lioni jaoks kolmeks tunniks tänavatele flaikusi jagama. Tulen eestisse vist veel saledamana tagasi kui terve suve seda flaieri tööd teen:D Ja see naeratamine inimestele hommikust õhtuni ja Aloha! või Hei, come to----blabla! kohta, hüüdmine on kopa ette visanud. Üldse ei viitsi. Tahaks rahulikult omaette olla, oma tööd teha ja mitte teha head nägu. Eriti õhtuti, kui purjus tüübid ujuvad külje alla ja hakkavad iba ajama..ei saa karmi häält ka teha ja ära saata..siin peab ju kõigiga viisakas olema. Ime pole, et me naerul nägudega kõik eestisse tagasi tuleme, kui siin on üks TÖÖ KOHUSTUSTEST inimestele naeratada....Saan seda tööd veel järgnevad kaks kuud teha...funfunfun:S

Nüüd siis aga magama ja homme uus päev. Lähme Walmarti süüa ostma ja võibolla jõuan randa ka:)

Pilte näete facebookist või orkutist!

Natukene pilte meie linnakesest.

Ooo Happy Day!!

Täna siis käisin CheeseBurgeris hostessi tööd küsimas ja mul vedaski! Ma sain hostessi töö asemel greetersi töö, mis on isegi veel kergem :D Pean siis restorani ees inimestele Aloha! ütlema ja neid sööma kutsuma:) Täna peale intervjuud pidin kohe hunnnniku pabereid täitma ja siis veel mp3'st kuulama firma sisekorraeeskirju ja muid reegleid. Kokku olin seal pea kaks tundi ja sain ennast juba homseks tööle! ) Superluks. Kaasa anti mulle hulaseelik ja must cheese t-särk, mida ma pean tööl olles kandma. See on siis mu Esimene AMETLIK ja täiskohaga töökoht. Enne olid kõik teised tööd mul poole kohaga või siis õigemini olin tööl siis, kui mulle helistati. Ja palka maksti seal mustalt. Nüüd siis hakkan iga teisipäev saama palgatsekke, mille saan pangas rahaks vahetada. Palgaks on 9 dollarit tunnis ja loodetevasti hakkan nädalas 30 tundi tööd tegema, kui mitte rohkem:)

Lisaks ärkasin ma täna hommikul kurdina. Mul on vasak kõrv lukus ja juba päev otsa:S Suht halb..pea valutab täiega ja suht kumiseb kõik:S Loodan, et paari päevaga läheb ikka ära. Ma isegi ei saa aru, millest see tuleb...Võibolla sellest mõrast, mis siin on. Sest kui me eile Diamond Headil käisime, siis seal vaikuses olles tundsin ma kuidas mu kõrvad kumisesid sellest mürast siin. ja nüüd ongi tulemus käes..Loodan, et see läheb tõesti kähku üle..muidu pahasti.

Ja kui aus olla, siis ma igatsen niiiii väga eestit. Vaikust, linnulaulu, päikeseloojangut, puuvilju, oma voodit, äikest, oma autoga sõitmist ja värske vihma ja looduse lõhna ja jalgrattaga sõitmist päikeseloojangu ajal.....NIIII VÄGA TAHAKS

Aga õnneks nüüd hakkan tihedamini tööl käima ja ei ole seda niisama logelemist siin. Siis hakkan kindlamat palka ka saama ja saan äkki lõpuks oma läptopi ära osta ja nautida põnevaid seiklusi siin, mis mul plaanis on:)

Diamond Head!

Pühapäeval siis oli minu essa päev üksi CheeseBurgeris tööl olles! Päris hästi läks isegi. Müüsin päris palju pilte ära ja teeninsin 5 tunni eest endale 63 dollarit! jipikajee;)

See töö pole küll minu lemmik, kuna mulle ei meeldi asju pähe määrida inimestele, aga kui sellega alati nii hästi teeniks, siis võib küll seda tööd teha:)

Teistel päevadel käisin rannas lebotamas ja flaieri tööd tegemas ja täna juba neljapäeva õhtu. Kuna Jakel oli vaba päev, siis otsustasime minna meie kodulinna läheduses oleva kraatri otsa trippima. Sõitsime siis bussiga sinna ja maksime sissepääsu eest 1 doltsi ja jalutuskäik võiski alata:) Suht palav ja kuum oli aga poole tunniga jõudsime sihtpunkti. Taimed ja puud olid nagu kõrbes, kuna kõik on kuumusega ära surnud aga vaade oli mõnus..hea tuul ja VAIKUS. esimest korda kolme nädala jooksul sain ma nautida vaikust, linnu laulu nagu eestis ja mõnusat tuult. Tõsiselt hea Eesti tunne ja igatsus tekkis. Kõrvad on juba lukkus sellest linna kärast siin. Peab sellega miskitmoodi ära harjuma ja kannatama seda, kuna kaks kuud veel seda möla ja kära. Kaks nädalat seda kannatab, aga mitte kauem. Eesti vene naabrite kolistamist ja müra ei anna siinsega võrreldagi!:D Eestis on see ikka täielik vaikus:D

Nüüd olen väss palavusest ja jalutamisest ja tahaks tudule minna:) Pilte tripist näete orkutis ja facebookist:)

Pulmad Hawaii moodi:)

Cupid - Cupid Shuffle [OFFICIAL VIDEO] See on põhilugu klubides. Kõik tantsivad seda tantsu kui see lugu on! Õppige ka ära:)

jeremih - birthday sex club remix

Travie McCoy: Billionaire ft. Bruno Mars [OFFICIAL VIDEO]

Aloha ja Mahalo!

Eile siis käisime Ulliga Maddogsi jaoks flaikusi jagamas. Sain jälle hulgaliselt komplimente oma välimuse kohta. Üks mees küsisis, et kust ma pärist olen? Vastasin, et Eestist ja ta vaatas mind ja ütles, et ma näen teistsugune välja kui teised eestlased:D ma ei sanud aru miks ja ta vastas, kuna ma olen veel ilusam kui teised eestlased:D Selliseid komplimente saab siin iga päev..ilusad silmad on põhiline:)

Jagasime flaikusi kuskil kella 12ni ja siis suundusime edasi Maddogsi peole. Sai tantsida ja manager tegi tasuta jooke välja:)

Muideks siin on öösiti tänavatel PRUSSAKAD! ja väääääääääääääga suured. Mõnel tüdrukul on need juba üle varvaste ka jooksnud. Jube!

Täna ka tunni aja pärast flaikusi jagama ja homme juba Cheeseburgerisse tööle:)

Aeg möödub niiiii kiiresti.

Täna on juba neljapäev ja varst ongi järjekordne nädalake läbi.

Esmaspäeval käisin siis nats tööd otsimas ja enamus päeva passisime tühja. Õhtul läksime tüdrukutega linna peale jalutama ja tutvusime kohalikega, kes tahtsid meid dinnerile viia. Kuna kõhud olid nats tühjad ja igav oli ka, siis me nõustusime:)

Läksime siis ühe üliiiiiiiiii ilusasse mereäärsesse restorani, kus õues olid ilusad basseinid ja tõrvikud ja tulekesed...Tõsiselt kena koht. Otse vaade merele:)

Meid oli siis kolm tüüpi..kaks musta ja üks valge:D ja naisi oli 6. Päris palju ikka:D Mehed siis tellisid chicken wingse ja chicken burritosid.....Üliheaaad olid!..Kõrvale siis tellisime jooki nagu Mai Tai..Tõsiselt hea asi..mingi ananassi mahlaga kohalik jook...Seda võiks lõpmatuseni juua.

Kell 12 pandi see koht kinni ja pidime edasi liikuma.. Mehed pidid tasuma 300 dollarilise arve, mis ei ole just väike summa. Aga tundub, et siin kõigil meestel raha jätkub, kuna head palgad:)

Edasi suundusime Maddogsi, kus oli hea muusika, aga kuna ma olin vässu, siis pool tundi hiljem sammusin ma kodu poole.

Teisipäeva ma enam ei mäletagi ausalt mis me tegime.. See kuumus teeb nii uimaseks ja päevad mõõduvad nii ruttu, et enam ei mäletagi paari päeva taguseid tegemisi.

Eile, ehk siis kolmapäeval käisin ma CheeseBurgeris proovipäeval. Johanna siis õpetas mulle, kuidas seal see töö käib. Pidin minema lauda inimeste juurde, kes parajasti sõid ja küsima, kas nad tahavad tasuta postkaarti, millel on nende pilt peal..Kui nad on sellega nõus, siis pean neist tegema digikaga pilti ja seda arvutis nats tuunima ja välja printima ning siis hiljem, kui nad söömise lõpetavad selle neile viima. Lisaks pean neile pakkuma kahte sama pilti neist, mis on siis papist pildiraami topitud. Eile siis suutsin ma kaks pilti inimestele maha müüa. Õhe hinnaks oli 15 dollarit. palgaks on seal miinimum, ehk siis 7,25 pluss tipp. Vähemalt on mul nüüd mingisugune töökoht olemas:)

Eile helistas Ryan ka Zanzabarist, aga ma märkasin ta kõnet alles 3 tundi hiljem. Läks natuke halvasti. Arvatavasti tahtis ta mind tööle õhtuks saada. Loodetavasti saan mõni muu päev siis flaiereid jagama.

Loodan, et mõni päev saan Jakega linna peale pildistama ka minna:)

Esimene korralik tööintervjuu

Täna siis hommikul kell 10 helises mul telefon. muidugi ma magasin ja ei ärkasin üles alles siis kui kõne kinni pandi. Helistasin siis ruttu tagasi ja tuli välja, et mind kutstuti tööintervjuule ühte poodi, kuhu ma reedel olin kandideerinud. Jõudsin siis kell pool 2 poodi ja pidin juhatajat veel 15 mintsa seal ootama. Vesteldes, selgus, et nad ei taha nii lühikeseks ajaks töötajat ja siis ma pidin neile kõik maad ja taevad kokku valetama. Valetasin, et arrrrrmastan seda kohta nii väga ja et taotlen green visat, et siin veel aastake vähemalt olla. Tädike väga õnnelik selle üle polnud, et mul juba praegu nii pikka tööviisat pole aga peale vestlust lasi mul ühe lehe ära täita, kus ma pidin vastama küsimustele: Kui palju ma olen oma eelnevates töökohtades varastanud? Kas ma olen aus inimene? Ja muidugi oli palju küsimusi kõikige narkootikumide kohta. Kui tihti ja kui palju teinud:D Kokku oli 50 küsimust.

Lubasid mu passikoopiad ja vastustelehe office'sse faksida ja pari päeva pärast siis helistatakse. Hoiame pöidlad pihus, kuigi ma väga kahtlen selles asjas. See kolme kuu tööviisa ei meeldi neile kohe üldse.

Täna lähen veel ühte kohta manageri küsima ja loodetavasti läheb seal paremini, kuna seal juba töötab 2 eestlast:D

Jõudu ja jaksu!:)

Tuvi trauma.

Paar päeva tagasi saima oma esimese trauma Hawaiil. For real nagu! Jalutasime Jakega mööda väikest tänavat, mis ühe suunaline ja kus jalakäijad ja autod koos ühel teel liiguvad. Jalutasime ja järsku kukkus meie ees tuvi posti otsast alla keset teed. Ta sai vist kuumarabanduse. Samal ajal aga liikus meie ja tuvi poole ka auto ja tuvi üritas ruttu tee pealt ära saada, aga kahjuks oli auto kiirem . See auto lihtsalt sõitis sellest tuvist üle. Mu tuli peaagu okse kurku ja väääääga hull oli olla. Sest ma kuulsin kuidas see tuvi krabises pannkoogiks ja ma kartsin tõsiselt, et nüüd pritsib kõike verd ja muud jama mu jalgadele. Jumal tänatud seda ei juhtunud. Aga mul on siiani see hääl kõrvus ja okse maitse tuleb suhu kui seda meenutan. Eluaegne trauma. tavaiselt näed laipu tee peal. Aga, seda et otse su nina all tuvist üle sõidetakse pole kogenud. Ja ei taha ka!

Aga olgu. Aitab tuvist.

Räägiks siis siinsest elust ka. Raha juba pmst otsas, kuna elu ikka väääga kallis. Pean ruttu ruttu tööle saama.

Palavusega hakkan ka juba vaikselt harjuma. Nüüd ärkan juba kella 7 asemel kell 9 üles. Aga see müra on ikka kohutav. Iga jumala öö on siin väljas nagu sõda. Sest siin pidevalt kaklused ja ega siin pole nagu Eestis, et kui on kaklus siis vb kunagi mõnel üksikul juhul tuleb politsei kohale. Siin tuleb politse nagu IGA kord sireenidega kohale ja ega siis mitte ainult üks auto. Ikka vähemalt 4 tükki, kui mitte rohkem. Politseisid siin ikka jube palju.

Aga hea on kui on. Sest siin ikka neid neegreid ja turiste leidub, kes ühsteisele peksa annavad.

Prostad jalutavad ka siin kogu aeg tänavatel. ja väääääga palju on neid. Üksinda ei lähe ma siin kunagi majast kaugemale jalutama. Lihtsalt ei julge. Veits ikka hirmutavad küll need suuuuuuuured ja paksud neegrid. Osad on lahedad ka aga mitte kõik:D

Kui ma Eestisse tulen, siis Annu osta mulle külmkapp süüa täis ja suuuuuuuuuuuur vaagen puuvilju. Eriti igatsen maasikaid ja arbuusi:D

Reedel käisin Krissu ja Ulliga Sandboxis pidutsemas. Hiljem tulid Johanna ja Älis ka sinna. Hea ja tore on see siin, et kui kuskile kluppi lähed, siis teevad mehed kohe jooke välja:D Vähemalt selle peale raha ei lähe. Poes ka 2 liitrine Bacardi rumm maksab 200eeki. Pole paha:D

Peale pidutsemist ja tantsimist läksime vaatasime älisi ja Johanna kodu ka üle ja istusime seal koridoris ja jutustasime:D Siis suundusime mäkki, kuna kõigil oli kõht tühi. Ostsime oma mc chicken burgerid ja kuna me olime joogised ja janused, siis me rottisime leti pealt veel kaks k'jooki ka kaasa:D need seisid seal tükk aega ja mitte keegi neile järgi ei läinud, siis me otsustasime need endaga kaasa võtta:D Õnneks keegi meile järgi ei tulnud. Kell pool 5 olime kodus ja meid oli siiin tõsiselt palju. Kuna Krissu oli vahepeal kolm kohalikku sõpra siia ööseks tulnud ja Älis jäi ka veel meie poole. Hommikul üles ärgates nägi korter välja nagu tõsine sealaut. Saime seda Ulliga õhtul siis koristada kenasti.

Nädalavahetus on koduselt möödunud. Puhkan, et esmaspäeval tööd ostima minna jälle. Tahaks juba mingi kindla koha leida. Siis päeval vähemalt tegevust ja saaks palka ka:D

Siin on nagu niiii palju ilusaid kleite ja sandaale. Enamus asju saab siin 7-10 dollari eest;) Tahaks palka, et veits shoppama minna:)

Nädalavahetus

Täna siis käisime healt Centeris ära ja sain teada, et mul pole tuberkuloosi! Jeei.

Selle pooletunnise jalutuskäigu ajal andsid mu O'neill'i plätud ka otsad. Täpselt haigla ukse ees. Arstitädi nägi, et mul plätu katki ja oli nii sõbralik ja tuli mulle appi. Eestis sellist asja juba ei näe, et arstitädi sind aitab. Improviseeris nats teibi ja marliga ja mu plätu oli jälle valmis jalutama koju. Aga enam nendega kuskile ei riski minna. See parandustöö oli ajutine:D Pean kuskilt uued saama nüüd.

Eile õhtul kahjuks jäi mul ja paljudel teistel eestlastel ära jaanipäev, kuna pidime tööl olema. Proovipäev läks vist hästi, kuna Ryan lubas mind järg nädalaks graafikusse toppida. Jura on see, et siin niiiiii palju flaierijagajaid, et igaüks saab vist ainult korra nädalas seda tööd teha. Ja seega väga ei teeni:S

Ilm oli ka õhtul väga halb. Niiiii tormine ja kolm korda sain nats vihma ka. Ütleme nii, et pärast kahte tundi topiga seal siestes tundin ma end kui jääpurikas. Inimesed on ka siin ikka nii sõbralikud. Jagasin flaikusi, siis põhi küsimused olid: Kas oled Venemaalt? EEestist? Sul on ilus aksent... ja ilusad kõrvarõngad olid ka:D Kõik küsisid, kuidas see klubi on, mille flaikusi jagasin ja muidugi ma vastasin, et super. Ma ise polnud seal elusees käinud ja polnud õrna aimu ka. Peale tööd käisin korraks siis sealt läbi, et kui teinekordtööl olen, siis tean kindlalt öelda, et see on lahe klubi. Muss oli hea ja ruumi oli ka:)

Eile õhtul kaotasid plikad meie korteri ühe paari võtmeid ära. Öösel otsisin neid võtmeid tund aega taga, et Jaket koju lasta, aga tulemusteta. Lõpuks sai Jake purjus plikadelt teise paari võtmeid ja sai peale tunniajast ootamist koju.

Hommikul siis manager helistas ja ütles, et ta leidsi alt sisehoovist laua pealt meie võtmed. Jumal tänatud et alles on.. Uued oleks väga palju maksnud.:S

Kell on 5 ja mul täiega uni. Täna ei saanud üldse korralikult magada. Peaksin minema vist korraks ühte poodi, kes klienditeenindajat ostib,kuna tööd ju vaja. Eks ma üritan ennast valmis sättida.

Loodan, et teil oli tore jaanipäev Eestis!:)

22 juuni.

Täna siis käisime tuberkuloosi testi tegemas. Otsustasime sinna mäeotsa jalutada. Väga vale otsus ilma veepudelita. 30 minutiine jalutuskäik 30 kraadise kuumusega on ikka liiga hull. Pluss saime veel koha peal järjekorras üassida. Siin käib ikka iga päev väga palju inimesi seda testi tegemas. Ja see pole selline nagu eesti haiglates, et lähed eraldi arsti kabinetti ja siis seal tehakse. Siin oli lihtsalt koridor, kus inimesed ootasid ja koridori lõpus oli ruum, kus kolmes eri nurgas siis süstiti inimesi:D Nats valus oli aga kirm süsti ees oli hullem. Neljapäev siis peab sellega kontrolli minema. Loodetavasti, see mul homme paiste ei lähe ja olen terve:)

Hommikul üles ärgates avastasin, et mul on tagasäärel verevalumid eilsest kaljuhüppest. Ei vedanud ikka.

Peale TB testi käisime Jakega rannas. Päris suured lained olid täna. Ookean on ka nii soolane, et kui veest välja tulla ja ära kuivada, siis jääb nahale valge soolakiht. Saab tasuta soola:D Pea oli liiva täis ja nina vett täis aga nalja sai:D

Homme siis proovipäev. Hoidke mulle pöialt! :)

Esmaspäev.

Eile ehk siis pühapäeval käisin õhtul essat korda plikadega mingisuguses baaris/klubis. Tegime enne minekut paar rummikoksi ja saime tänavalt veel flaikud, millega sai klubis öö otsa kõiki kokteile 1$ eest. Ebanormaalne kui odav:D:D Tutvusime 2 vene mehega ja 2 usa poisiga. Üks usa tüüpidest on Zanzabaris üks tähtsatest tegelastest ja peaeesmärk oli temaga tutvuda. Tema kaudu oli mul võimalus saada flaieri tööle. Nii nad meid Krissuga järgmiseks päevaks North Shorele kutsusid ja tutvumine nendega oligi hästi alanud. Tantsisime ja chillisime klubis kella 3ni, kuni klubi kinni pandi ja läksime koju magama.

Hommikul kell 12 Ryan helistas ja ütles, et tuleb oma sõpradega meile Krissuga järgi. Sõitsime autoga tunnikese ja olimegi North Shorel kohal. Siin on ikka üks rand ilusam kui teine. Niiiiiiii helesinine ja nii mõnus liiv on siin ka! Tegime seal ka cliff jupingut. Hulll värk. Kui ma sinna kalju otsa ükskord ronides kohale jõudsin ja sealt äärest alla vaatasin, siis hakkasid jalad värisema ja kartus tuli sisse. Alt vaadates ei tundunud see üldse nii kõrge. Ma pole elusees nii kõrgelt vette hüpanud:D Üleval oli tuul ka vääga kõva ja vett pritsis näkku. Kartsin küll, et koperdan sealt alla, kuna see ju kalju ja ega seal tasast pinda polnud kust hõpata. nats värisesin ja alla ma sealt hüppasingi. Kann ja sääred said mõnusalt haiget, kuna jalad vist polnud väga sirgelt. Aiaaiii kui valus oli. Peale seda rohkem ei hüpanud SEEKORD aga adrenaliin oli hea!!

Päevitasime veel tunnikese ja ulpisime lainetes ja siis sõitsime mööda teist saare poolt tagasi. Nägime pmst terve Hawaii rannajoone ära:D Hull tuul oli õhtul tagasitulles ja auto oli veel lahtine ka. Ütleme nii, et suht külm hakkas ja selle tuulega ei saanud väga sõitu nautida, kuna juuksed olid näos kinni ja silmad pilukil tuulest:D

Nägime suuri ananassi, kohvi ja banaani istandusi, siis lehmi ja lambaid, ilusaid mägesid, randu ja palju,palju ilusat loodust. Turtel Bay rannast sõitsime kahjuks ainult mööda, aga küll me sinna veel tagasi lähme, tahaks ka kilpkonni näha ja nendega ujuda:)

Ja päeva lõpp oli ka super, kuna Ryan ütles, et ma siis kolmapäeval proovipäevale läheksin! Juhuuuu! Saan siis nüüd äkki raha ka teenima hakata nats.

Tunnen ennast siin nagu puhkusereisil. Kogu aeg on siuke tunne, et varsti koju minek. Aga EI, veel pea 3 kuud saab seda paradiisi nautida.

Ainus asi, mis natukene on ära väsitanud, on see palavus siin. Ööpäeva ringselt ikka 30 ära ei talu. Olen ikka harjunud Eesti külmaga:D See palavus teeb niiiiii uimaseks, et muud ei tahaks teha kui magada. Õues päikest ka ei jõua üle tunni võtta, kuna muidu täitsa laip.

Igatsen oma eesti pehmes voodis magamist ja pigem külmas toas soooooja ja sossu tekiga kui siin palavuses ainult linaga. Aga vb harjun ka sellega siin ära. eks näis:)

Homme lähen tuberkuloosi testi tegma ja kolmapäeval siis Makapuu randa eestlastega jaanipäeva tähistama. Saame ka siis vb lõket teha!

Nüüd aga kell on 10 ja magama minek, kuna kõht täis ja homme uus kiire päev. Sõime just endatehtud kartuli ja hakkliha vormi mis oli väga hea! Homme siis tööd veel otsima ja testi tegema.

PS. Selg põles ka öra, kuna lahtises autos päikesega sõita pole hea.

Tervitused Teile sinna:)

Nii sinine ja ilus ookean ongi meil:)

Veel eilsest..

Käisin siis oma tööintervjuul ära.. Süda ja hääl värisesid aga polnud hullu miskit. Sõbralik manager oli Tikis ja ilus koht aga kahjuks nad tahavad pikemaks ajaks töölist kui ainult kaheks kuuks. Esmaspäeval hakkan siis aktiivsemalt ostima. Nüüd vähemalt applicatsioni täitmise näide olemas ja tööintervjuu kogemus ka:)

Peale seda käisime Jake, Ulli ja Krissuga Sam's klubis süüa ostmas. Krõpsupakk on nagu suhkrukott eestis, Puuviljasalat väikeses karbis mingi 70 eeki, Alkohol odav, Väga suur valik erinevaid toite ja 2l mahlapakk maksab ka mingi 80 eeki. Hullud innad siin riigis. Kõik tagurpidi. Õnneks ananass ja banaan enam vähem odavama hinnaga. Saam mingitki puuvilja süüa.

Sõime seal kohapeal veel mingis söögikohas kõhu täis. Suuuuuuuuuur coca ja suur pitsalõik ja kõigest 30 eeki. Kõht oli öö otsa täis. Ja siin USAs on see hea, et söögikohtades kui ostad joogi, siis nad annavad sulle topsi ja sa saad ise masinast juua ja jääd võtta. Mingi üle 10 sordi karastusjooke ja kui see osta saab saad seda tasuta mitu korda veel täita:D Eestis võiks ka siuke loogika olla.

Ostsime söögiks endale kartulit, hakkliha, piima, hapukoort(loodan, et see maitseb ikka nagu hapukoor), suure koti tükeldatud salatilehti kambapeale ja saime selle toiduhunniku 300 eekiga.

Saame täna teha kartulit hakkliha kastmega...nämmm. nagu eestis juba.

Hawaiil

Täna siis juba kolmas päev paradiisis! Siin on niii soe ja ilus, et seda ei anna kirjeldadagi. Kell on pool 10 hommikul ja kõik magavad alles. Ma olen see ainuke siin korteris, kellel kaob uni juba kell 7 hommikul ära. Teised magavad mõnuga kella 12ni. Vb kaob mul hommikul vara uni ära, kuna ma pole harjunud selle kuumusega. Aknad (kui neid plastik ribasid, mis on nagu rulood, saab nimetada akendeks) on ööd ja päevad lahti ja ventilaator pöörleb ka laes, kuna ilma nendeta me lihtsalt lämbuks siia. See akende lahti hoidmine võib ka olla vähese une viga, sest nii suur müra ja kisa tuleb tänavalt korteri. Hommikul ainuke hea asi on linnulaul. :) Tekiks on ka ainult lina ja isegi sellega on palav. Võtab aega, enne kui selle palavusega harjun. Päeval päikse käes olemine väsitab ka nii ära, et kui õhtul voodi tulla, siis vajub kohe unne:)

Eile käisime ostsime mulle telefoni ka ära. 106 dollari eest sain endale motorola telefoni + kuu aega sms ja helistamisi nii palju kui tahan + liitumine. Kuulun siis Sirli ja 3 teise eestlase 'perekonda'.

Käisime ookeani ääres ka. Niiiii helesinine meri ja soe nagu vannivesi. Lained olid ka päris tugevad. Kui jõudu pole, et püsti seista, siis viib laine kenasti kaasa:D

Täna lähen uurin juba õhte tööpakkumist. Eks näis kuidas intervjuu läheb. Esimene ikkagi ju. Ja õhtul vb lähen veel flaieri tööd ka uurima. Oleks töö juba olemas, siis ei peaks muretsema, et vähem kui kahe nädala pärast peab juba jälle üle 550 dollari korteri üüri maksma:S

PS. McDonaldsi lasteeine maitseb siin nagu ehtne crap. Jubedus lihtsalt. Räägitakse et chicken burger pidi ainukesena hea olema. Eks näis:D

20

Hawaiini on jäänud veel 20 päeva!! OOtan:)

Varsti! 32 päeva

Nüüd siis on kindel, et ülikool lõpetatud ja võib vaikselt mõtetega juba Hawaiil olla!:)
Kolmapäeval siis oli lõpueksam, mis ei olnud just kõige lihtsam. Pidi ikka mõtlema ja loogikat ka kasutama:D Ei olnud lihtsalt bingo loto(kuna pool eksamit oli valikvastustega).
Eile siis juba olid tulemused üleval ja ma sain endalegi üllatuseks ilusa 4:) Lõpetamine siis kas 12 või 13 juuni Estonia teatris. See on veel selgumisel.

Hawaiile minekuks on siis juba Ameeika viisa käes ning ka piletid on ostetud:)
15. juuni siis Londonisse ja 16. juuni sealt kõigepealt San Fransiscosse ja sealt edasi Honolulusse!
Õhtul peaksin siis seal olema kui just lendudega mingeid jamasid ei tule.
Veel on vaja taskuraha kokku koguda ning oma cv'd valmis teha. Lisaks dokumentidest koopiad ja asjad osta ning siis peakski kõik äralennuks valmis olema!:)


Niiiiiii, Niiiiiiiiiiii väga ootan!!